Nädala päevik: Ühe pika blondi juuksekarva vägi
Kui Armin Kõomägi peaks päevikut pidama, mõtleks ta pooled
sündmused ise välja ning ajaks nädalapäevad segamini.
E: Parimad mõtted tulevad ikka joostes. Aga mitte bussi või trammi peale, vaid metsas. Mõnusa pooljaheda ilmaga, täpselt sellisega nagu meid siin sel suvel õnnistatud on. Jooksuraja kõrval mättal märkasin poollagunenud linnukorjust. Igasugused väikesed tegelased pidasid seal rõõmsat söömaorgiat. Suvi on tore aeg kõigi jaoks. Kutsud sõbrad kaasa (olgu või sada tuhat) ja mis muud kui grüünesse grillima ja tšillima. Ning kui lõket teha ei mõika, tuleb leppida carpaccio’ga. Jumal, kui ta üldse peaks eksisteerima, on kindlasti midagi bakteri-sarnast. Nad on enne meid, meie ajal ja pärast meid samuti. Jumal, nagu sageli öeldakse, on igaühe sees. Nüüd on see teaduslikult tõestatud: inimese organismi peavad oma paradiisiks umbes 14 000 erinevat parasiiti.
T: Pidin külastama üht hooldekodu. See oli üsna väike eraettevõtte, mis asus tihedas metsas ümberehitatud individuaalelamus.
Perenaine tutvustas lahkesti oma asutust, astudes koputamata sisse ükskõik, millisesse tuppa. Ma ei teagi, kuidas sealseid elanikke kutsuda. Klient? Nad ei näe eriti kliendi moodi välja. Patsient? Ülikõrge iga pole ju haigus mida ravida. Vanur? Kõlab kuidagi liiga tehniliselt. Lahkuja? Kõik me oleme lahkujad...
Üks proua istus elutoas üleni tekkidesse mähitud, lumivalged juuksed ilusti kammitud. Meie möödudes avas ta sekundiks silmad ja sulges need kohe taas. Ükski muu lihas temas ei liigahtanud. Oleksin tahtnud katsuda ta pulssi. Ühes teises toas lamas väga vana mees. Aukus ja suletud silmadega, peaaegu läbipaistva nahaga. Liikumatu, justkui muumia.
Õues õõtsusid tuule käes vanad puud. Nendes oli rohkem elu.
K: Ühelt päevalehelt laekus ettepanek pidada oma nädala kohta kirjalikku päevikut. Ütlesin üsna ruttu ära.
Selline enese eksponeerimine tundub kuidagi edev ja odav ning sobib pigem hoopis mõnda teist värvi meediakanalisse. Paaril korral olin küll isegi sellel rubriigil silmadega üle lasknud, kuid pea alati neutraalselt õlgu kehitades lehte pööranud. Mulle on alati ilukirjandus rohkem istunud kui päriselu. Küll mõningate eranditega. On julgeid inimesi, kes ei häbene iseennast ega ka teisi ning on valmis täiesti ausalt ennast kihthaaval paljaks koorima. Ja kui see, mis välja koorub, osutub huvitavaks, siis müts maha. Aga ma ise nende julgete sekka ennast kuulutada ei julge. Kui ma peaksingi mingil põhjusel sellist päevikut pidama, siis arvatavasti mõtleksin pooled sündmused ise välja ning ajaksin nädalapäevad segamini. Nagu ka fantaasia ja tegelikkuse.
N: Saime kokku leedu ärimeestega ühe kõrghoone üsna viimasel korrusel.
Akendest mööda sõudvad pilved peegeldusid lõunanaabrite niigi süngetel nägudel. Nende konkreetselt mõeldud jutt varjus veidi konarliku keelekasutuse taha. Kuid peab tunnistama, et jõulisust, peenelt pakendatud üleolekut ja suurema venna mentaliteeti see varjata ei suutnud. Leidsin laualt pika blondi juuksekarva, mis viis mu mõtted hoopis teise maailma. Imestasin, kuidas suudab üks peaaegu nähtamatu asi purustada ühe hetkega surmtõsise maskuliinse atmosfääri.
Kui minust oleks kunagi juuksur saanud, viiksin iga päev koju ühe sellise karva ja kleebiksin selle oma seinakalendrisse.
R: Ärkasin lakkamatu linnulaulu peale. Läksin vannituppa. Pesin hambaid. Igemest tuli veidi verd. Selle peale meenus mingi reklaam. Võtsin Dilberti koomiksikogu ja istusin potile. Hea, et meil on helikindlad seinad. Punane vein mõjub mõnikord mu seedimisele, nagu väike aatompomm. Mul on mõned sõbrad, kes kannatavad kroonilise kõhukinnisuse all. Nemad oleksid sellises lööklaines õnnelikult tantsu löönud. Käisin duši all. Pesin ennast igalt poolt. Kuivatasin. Läksin kööki. Jõin klaasi granaatõunamahla. Tervitasin teisi perekonnaliikmeid. Siis istusin arvuti taha ja saatsin faili teele. Las kehitavad õlgu. Mingigi harjutus laisal suvepäeval.
