Nähtamatud eestlased
Vastuvõtusaali täitsid etenduse järel kohale palutud näitlejad ja soomlastest Eesti-huvilised. Eestlasi sinna ei jagunud.
Põhjamaises estofiilide kantsis Oulus ja selle ümbruses elab tõenäoliselt ligi sadakond eestlast. Oma tiitli on linn teeninud ilmselt suuresti tänu ajalehe Kaleva tegevusele, mis aastakümneid tagasi kajastas palju Eesti poliitika ja kultuurieluga seotud inimeste tegevust.
„Puhastusele” järgnenud vastuvõtt ilmestab kenasti Soomes elavate eestlaste huvi oma kultuurisündmuste vastu. Väljaspool Helsingit korraldavad Soomes Eestiga seotud sündmusi ja tegelevad eesti kultuuriga soomlased ise. Tartus teevad seal elavad mõnisada soome tudengit ja paari töötajaga Soome instituut soome kultuuri tutvustuseks oluliselt rohkem kui kümned tuhanded eestlased Soomes eesti kultuuri tutvustuseks.
Hea näide selle kohta pärineb ühe populaarse suhtlusportaali seintel toimunud mõttevahetusest. Üks Tartu ülikooliga seotud inimene avaldas mõtte, et Soome Vabariigi aastapäeva tähistamine Tartus on saanud meeldivaks traditsiooniks, aga oleks tore kogeda kunagi Eesti Vabariigi sünnipäeval midagi sarnast ka mõnes Soome sama kaliibriga linnas. Talle sekundeeris tuttav Helsingist, kes kirjutas: tere tulemast korraldama! Mõlemad kirjutajad olid soomlased.
Helsingis tegutseb tänuväärne koht nimega Eesti Maja, kus toimub nii mõndagi, kuid nagu Tallinn pole Eesti, pole ka Helsingi Soome. Väljaspool Helsingit on eesti kultuur või eestlus sama nähtav nagu Eesti jäähoki. Tema olemasolu on fikseeritud, kuid ühtegi mängijat pole vist keegi näinud.
Kas see tähendab, et Soome eestlastele ei lähe oma päritolu korda? Sellele ei oska ilmselt keegi vastata. Soomes elades olen kuulnud lugusid peredest, kus vanemad ei luba kodus lastel eesti keeles kõneleda, kartes, et lapsed ei saa muidu uues ühiskonnas hakkama. Samavõrd olen kohanud hoiakut, kus soomlastesse suhtutakse varjamatu üleolekuga.
Tõenäoliselt on teise põlvkonna Soome eestlane pigem soomlane kui eestlane. Ent selle nähtuse põhjused peituvad pigem Eestis kui Soomes. Hiljuti Soomes korraldatud kultuuritarbimise harjumuste uuringu järgi on eestlased ilmselt üks passiivsemaid kultuuritarbijate rühmi, ehkki tegemist on suuruselt teise sisserändajate rühmaga. Eestlased on ka ühed passiivsemad kasutama õigust saada koolides tunde ka oma emakeeles. Seda õigust kasutavad näiteks agaralt meie idanaabritest Soome kolijad.
Eestlasi leidub tõenäoliselt väiksemateski Soome maakolgastes, kuid on väga raske rääkida Soome eestlaste kogukonnast. Erinevalt näiteks Soome mustlastest, somaallastest või venelastest puudub eestlastel Soomes oma nähtav identiteet, esindus ja kogukonna eesträäkijad.
Inimeste õigustuseks tuleb öelda, et nad ei ole tulnud välismaale oma riiki esindama, vaid eelkõige elujärge parandama. Eestlane on hea sulanduja ja oleks palju oodata, et iga päev tööl käiv pereinimene hakkaks lihtsalt entusiasmist veel oma rahvuskaaslastega organiseeruma ja rahvustrummi taguma. Selleks pole sageli lihtsalt aega ega jaksu, seda enam, et geograafiliselt on kodumaa siinsamas ja sinna pääseb kaugemastki kolkast mõne tunniga.
Olen pooleteise Soomes elatud aasta jooksul kokku puutunud umbes-täpselt kümne eestlasega. Võimalusi kokkupuutumiseks oleks ilmselt rohkem, aga ma ei ole neid kasutanud. Mul on omad tegemised ja ma ei näe põhjust hakata oma rahvuskaaslasi üles otsima ja nendega sõprust tegema lihtsalt seepärast, et nad räägivad minuga juhtumisi sama keelt. Ja ma usun, et suur osa Soome eestlasi mõtleb samamoodi. Samasuguseid näiteid võib ilmselt leida kodumaaltki. Laulupidude ajal lehvitame lippu ja mõni poetab pisaragi, aga kui sageli me oma naabritega igapäevaelus lävime?
Kui küsida, kuidas elab Soome eesti kogukond ja kuidas ta oma identiteeti säilitab, siis pean vastama, et ma ei tea seda. Ma ei tea, mis on Soomes elava eestlase identiteet. Küllap ta võiks ikka olla midagi sarnast mis kodumaalgi, aga seda iseloomustavaid märksõnu ei oska esile tuua. Võib-olla sellepärast, et neid pole suudetud esile tuua kodumaalgi. Kui kodumaal räägitakse identiteedist, siis ikka keeleküsimuse kaudu.
Keel vajab kaitset ja hoolt, aga paraku pole ainult eesti keelel põhineva identiteediga kodumaalt väljaspool just palju peale hakata. Ja teise põlvkonna väljarändajale ei lähe oma identiteedi kinnistamiseks ehk enam väga korda jutud muistsest vabadusvõitlusest, Tammsaarest ja Kalevipojast.
Nukraid jutte, kuidas inimesed on sageli vastu tahtmist, olude sunnil kodumaalt lahkunud ja kuidas nende lapsed vaikselt oma vanemate kodumaa vastu huvi kaotavad, ilmub Eestis praegu artiklite ja videotena. Läbiv küsimus on: kas kahju pole? Mis ikka on mujal paremat? Õiged küsimused. Aga võib-olla peaks neid samasuguse innuga esitama hoopis kellelegi teisele kodumaal. Näiteks kui ühel või teisel põhjusel pole võimalik kodumaal elujärge parandada, siis mis oleks see pehmem väärtus, mis inimesed ikka kodumaal kinni hoiaks?
