NAISTENÕUANDLA: Võrdõiguslikkuse seadus ja soorollide sookollid
##Isik, kellest saab Eesti esimene soolise võrdõiguslikkuse volinik, hakkab vastu võtma kaebusi neilt, kel tööandjaga soolise võrdõiguslikkuse pinnalt probleeme tekib.
Selve Ringmaa: Avatud Eesti Fondi osalusel esitleti 4. mail Brüsselis raportit Eesti edusammudest soolise võrdõiguslikkuse alal. Põhimõtteliselt jõutakse raportis selleni, et kui seadusandliku poolega võib rahule jääda, siis puudujäägiks on seaduse rakendamine.
Kadi Viik: Aasta on siiski normaalne aeg, et kõikide rakendusaktidega ühele poole saada. Nüüd on lõpuks kõik olemas ja seadus saab elu sisse. Seadus keelab soolise diskrimineerimise, samuti on selle eesmärgiks soolise ebavõrdsuse kaotamine.
Lisaks luuakse ka uued institutsioonid: soolise võrdõiguslikkuse volinik ja nõukogu. Volinik hakkab vastu võtma isikute avaldusi ja annab hinnangu, kas diskrimineerimine on aset leidnud või mitte. Nõukogu nõustab valitsust soolise võrdõiguslikkuse küsimustes.
Raili Põldsaar: Soolise võrdõiguslikkuse küsimusi naeruvääristatakse praegu kahjuks liiga tihti. Nagu Pavlovi refleks, järgneb selle sõna peale kohe hala sellest, et nüüd keelatakse uste avamine või mantli selgaaitamine. Jäetakse tähele panemata, et tegelikult hakkab seadus vaatlema tööelus jms toimuvat diskrimineerimist, mitte mingeid pseudoprobleeme. Need, kahjuks, on ka Eestis siiski täiesti olemas, isegi kui paljud praegu neid probleemina ei käsita.
Viik: Seetõttu on seaduse olemasolu, normatiivne jõud oluline – nüüd on alati võimalik viidata kehtivale seadusele. Seaduse kaugem eesmärk ongi muuta ühiskonna mõtteviisi tolerantsemaks ning toetada euroopalike väärtustega kultuuri- ja õigusruumi väljakujunemist.
Liina Järviste: Jah, kui keegi leiab, et sooline võrdõiguslikkus on naljakoht, siis saab ju alati öelda, et mind ei huvita, mida sa mõtled, meil, Eesti Vabariigis kehtiva seaduse kohaselt igatahes nii ei ole.
Põldsaar: Isegi praegu, kui seadust veel rakendunud pole, on isegi selle olemasolu fakt oluline. See on formaalne märguanne, et nüüd on ka sooline võrdõiguslikkus üks neid asju, mida me piisavalt tähtsaks peame, et seda riigivõimu tasandil arutada.
Viik: Plussiks on seegi, et seadus annab meile definitsioonid: mis on otsene diskrimineerimine, mis kaudne jne. Definitsioonid annavad isikule suurema selguse ning võimaluse ka ise oma olukorda hinnata. Kui sa ei tea, mida tähendab diskrimineerimine, siis ei saa ju ka arvata, kas sind diskrimineeritakse või mitte.
Kui me tahame igas mõttes Euroopa Liitu kuuluda, siis võiksime rääkida sama keelt, mida räägitakse Euroopa kultuuriruumis. Peaksime aru saama nendest väärtustest, mis on Euroopale omased.
Ringmaa: Volinikukoha mõte on seostada seadus igapäevaeluga, tõeliste diskrimineerimisjuhtumite lahendamisega. Mõtteviisi muutmisega. Praegu ei pöördu inimesed ju kusagile.
Kuidas toimub sugude konstrueerimine? Miks on soolised ideaalid kopeeritud äärmustelt? Kas koolides tuleks luua eraldi klassid poistele ja tüdrukutele või piisaks segregatsiooni lõpetamisest tööõpetusest alustades?
Viik: Soorollide puhul on huvitav see, et need tunduvad olevat igavesed, nagu nii oleks alati olnud. Tegelikult on need väga dünaamilised ja erinevad nii vanuseti, kultuuriti kui ka piirkonniti. Meie vanaemadelt oodati teistsugust käitumist kui meilt. Afgaani ja Soome naisi vaadates ei usuks, et nad on pärit samalt planeedilt. Seda kultuurispetsiifilist nähtust käsitatakse aga kui midagi looduslikku, loomulikku ja paratamatut.
Põldsaar: Isegi need paljukorratud traditsioonilised“ soorollid pole tegelikult üldse nii igivanad, nagu neid tavaliselt reklaamitakse. Isegi pimedal“ keskajal oli meeste ja naiste maailm palju mitmekesisem, kui meile mõelda meeldib. Geograafilistest erinevustest ei maksa üldse rääkida. Kuigi soorollid on ajaga tohutult muutunud, on neid alati suudetud esitada kui loomulikke ja looduse/loomisega kaasa antuid” – eriti hea on lugeda, kuidas ühte ja sama asja kirjeldatakse kord ürgmeheliku, kord ürgnaiselikuna (nt õpetamine, mis on mehelikust soorepertuaarist liikunud pea ainult naiste tegevuseks).
Järviste: Minu arvates on tegu ebaõnnestunud terminiga, mida kasutatakse valimatult. Mõiste “sooroll” viitaks justkui sellele, et seda rolli on elus võimalik valida, nii nagu näidendis lavarolli. Mis tegelikult nii ei ole. Sugu on ju ajalooline, kultuuriline, majanduslik, kas või alateadlik konstruktsioon. Soorolli termini kasutamisega tuleks piiri pidada.
Põldsaar: Eks soole sobiv käitumine – nagu näidendis tekst ja sündmustik – on ühiskondliku-kultuurilise keskkonna poolt ette kirjutatud, kuid rolli on isegi teatris võimalik mitut moodi interpreteerida.
Viik: Müstilisel kombel esitatakse sooliste ideaalidena tegelikult äärmusjuhtumeid. Lugesin hiljuti ühte raamatut laste psühholoogiast, kus autorid tõid näiteid selle kohta, kuidas pigem nähakse neid lapsi, kes kõige stereotüüpsemalt käituvad. Ühes lasteaiarühmas oli neli poissi, kellest üks oli suhteliselt agressiivne ja elav; kaks olid rahulikud ning üks oli silmatorkavalt tundlik. Kõik, kes rühma jälgisid, rõhutasid esimese poisi omadusi – oli see alles tõeline ja ehtne“ poiss! Kuigi antud juhul oleks võinud hoopis teistsuguseid järeldusi teha, sest 75 protsenti poistest olid hoopis teistsugused. Miks seda ühte tõeliseks poisiks” peeti?
Ringmaa: Kui äärmused on normiks, siis on paratamatu, et neljal viiendikul on probleeme “normini” küündimisega. Siiski saadab keskkond signaale, varjatud õppetunde sugude kohta saab kas või koolistki.
Viik: Ja normidele mittevastamist ei vaadata alati soosivalt.
Põldsaar: Kuigi tegelikult paneb maailm nii mehi kui ka naisi oma soorolli suhteliselt paindlikult kasutama.
Järviste: Tüdrukud tikivad ja õmblevad, poisid teevad puutööd. Kusjuures tüdrukud võivad ju puutundi minna (kui lubatakse), aga poisid tikkima ja kuduma küll ei tule.
Järviste: Üleüldse: miks ei õpetata koolis hoopis pistikupesa ehitust või praktilisi asju, mida elus vaja läheb?
Ringmaa: Jah, miks see mees, kelle naine on pärast mitmekümneaastast abielu maha jätnud, riskib suuresti asotsiaaliks muutumisega? Ei oska puhtaid riideid leida, ei tea, kuidas üüri maksta Muidugi, kätteõpitud abitust esineb mõlemalt poolt.
Järviste: Poiste temaatika hariduses on esile tõusnud “tänu” põhikoolist väljalangevusele: iga aasta tuhandest väljalangejast on kolm neljandikku poisid.
Viik: Olen kohanud seisukohta ą la “kuidas poisid saavadki ennast koolis koduselt tunda, kui naised märgistavad hariduskeskkonda”. Koolis olevad pitslinikud ja toataimed tõukavat poisid eemale.
Põldsaar: Mulle tundub, et koolist väljalangemise puhul on soolisus peibutuspart, mis sunnib tõelistest probleemidest mööda vaatama.
Viik: Kui hoopis küsiks nendelt väljalangejatelt: kas koolis on vägivalda? Kui palju on kiusamist? Äkki on liiga suured klassid? Mis abi saavad need, kellel on õpiraskusi? Kas lapsel on koolis keegi täiskasvanu, kellega ta rääkida saab? Miks arvatakse, et poisid langevad välja, sest koolis on pitslinikud ja potililled? Tõsine probleem on muidugi meeste puudumine haridussüsteemis. Sellega tuleb midagi ette võtta. Samuti nagu naiste puudumisega tipp-poliitikas.
* Kõik esindavad oma isiklikke seisukohti.
