Narkomaanide ravi mõttetu

Aidsi levikut Narvas esitatakse apokalüptilise katastroofina. "Enneolematu levik" on 1,4 miljoni elaniku kohta viis aidsi haigestunut ja kolm aidsi surnut aastas; oht, et neid saab olema nagu Taanis – 31.

Kui Tais vangistati Eesti narkokullerid, siis neid haletseti. Vaikiti sellest, et tütarlaste "äri-plaan" oli tõsta aidsi levikut. Osa meie poliitikuid propageeris mõned aastad tagasi ka uimastite legaliseerimist. Üks kanepi-entusiast püüdis TV-s tõestada, kui õnnelikuks muutub Eesti pärast kanepi legaliseerimist. Vaatajad toetasid teda. Eestis on nii küm-ne aastaga loodud uimastitööstus ning tarbijaskond. Leppigem nüüd kaasnähtudega.

Kas pole narkomaania hoopis seni äratundmatu 21. sajandi infoühiskonna kultuurifenomen, mida vanameelsusest peetakse haiguseks? Heitkem nähtus haiguste loetelust välja ja nimetagem ümber linnakultuuri mutatsiooniks. Naudinguorientatsiooniks biotehnoloogia sajandil, mis on tõrjumas välja alkoholikultuuri. Nagu 18. sajandil Kagu-Aasiast saabunud hall rändrott tõrjus välja mustakarvalise koduroti. Võitja ei tarvitse olla traditsiooniline euroopa kultuur. Uues kontekstis saab uimastite levik Eestis uue tähenduse. Kultuuri ju aspiriinitabletiga ei kujunda.

TAPAB: INFARKT VÕI AIDS? Võrrelgem võistlevate kultuuride surmaohtlikkust. 1994. aastal suri Eestis alkoholimürgitusse 429 inimest, kuid alkoholi müügilt ei korjata. Liiklusõnnetustes hukkunute arvu aastas ei suudeta kuidagi viia alla 200 laiba piiri, kuid autod jätkavad. Infarkti sureb aastas tuhandeid – loetlegem vaid surnud pankureid, ministreid, muusikuid, arste. Erinevalt aidsiohvritest pole kellelgi pähe tulnud iga infarktiohus olija abistamiseks riigilt 10 000 krooni kuus nõuda.

Kui süstivaid narkomaane sureks aidsi niisama palju kui tavaelanikke pahaloomulisse kasvajasse, võtaks aids Eestis igal aastal umbes 3000 inimese elu. Praegu on meil aga isegi HIV-positiivseid leitud vähem kui 200. 3000 inimese suremist pahaloomulisse kasvajasse peetakse tavaliseks. Kolm aidsi surnut ületavad uudisekünnise, üheksa oleks juba sensatsioon.

Tõsi, nii vähi kui aidsi ravi puudub. Ent aidsi vältimiseks piisaks, kui vabatahtlikult loobuda uimasti süstimisest. Vähihaigel pole valikuvõimalust. Surmas on kõik võrdsed. Miks siis ehmatavad mõned HI-viirusesse nakatanud Narvas, kuid sajad tänavu kalmistule jõudvad vähihaiged jätavad ükskõikseks?

Eesti inimesel, kes ei süsti veresoonde narkootikume, ei kü-lasta bordelle ega ole isepäraste seksuaalsete huvidega, on HI-viirusesse nakatumise tõenäosus 700 korda väiksem kui surra südame-veresoonte haigusesse, 200 korda väiksem kui surra vähki ning 100 korda väiksem kui hukkuda õnnetuses.

Võimalus, et Eesti elanik saab aidsi-nakkuse meditsiiniasutustes on olemas, kuid tänini pole seda juhtunud. Maailmaski on sellised juhtumid üliharuldased. Küll on nüüd saabunud uus oht: aidsiterrorism. Kibestunud, aidsiga narkomaan võib rünnata tavainimest, üritamaks viimase verre viia mürgitatud verd.

NARKOMAAN KUI KULTUURIMUTANT. Loobugem ometi utoopilisest ideest narkomaane vägivaldselt meditsiiniliste vahenditega terveks ravida. See on niisama tulutu nagu ravida homoseksualismi. Vaadelgem narkomaane kui kultuurimutante. Pole mõtet raisata hiigelsummasid, sundimaks neid pöörduma tagasi 20. sajandi eesti talupoeglikku kultuuri. Tulemuslikum oleks austada narkomaani vaba valikut, kinkida neile piisavalt maksumaksjate raha ja mõnuainet, võimaldamaks lahedalt nautida valitud elustiili ja kultuurivormi.

Juba tänavu tuleks alustada Narva heroiininarkomaanidele riigi kulul igapäevast odava asendusnarkootikumi metadooni massilist laialijagamist. Ka tuleks avada neile lihtsakoelised varjupaigad. Tuleb asutada Ano-nüümsete Narkomaanide ühendusi. Filosoofiliselt on narkomaaniast pääsemine lihtne: tuleb järgida uimastivaba dieeti. Kaine narkomaan peab omama vaid piisavalt isiklikku motiivi öelda uimastile "ei". Selleks võiks saada hirm surra aidsi. Eriti Narvas.

RAVIDA VÕI ENNETADA? Oht vanamoodsa eesti ühiskonna säilimisele on selles, et pidevalt kasvab peale uusi narkomaane. Tähtsaim oleks säästa neid lapsi, kes tänini pole uimastite kasutamist alustanudki. Keda veel ei ole ahvatlenud kultuurimutatsiooni lummus. Miks leiame raha praktiliselt ravimatu narkomaani ravi imiteerimiseks, kuid veel tervetele lastele tasuta sportimisvõimaluste pakkumisega oleme kitsid? Talupojakultuuri päästmisüritusena tuleks hoopis taastada massiline tasuta klassiväline huvitav tegevus kooliõpilastele. Asendustegevusena.

Eesti valikuvõimalus on kasin: kas üritada juba surevate narkomaanide ravi imiteerimise asemel takistada uimastiulma surema tormavaid tuhanded uusi noori inimesi või mitte.

Jutt narkomaania meditsiinilise "ravi edukusest" sarnaneb Anderseni muinasjutuga kuninga uutest rõivastest. Kaasakem siis riskirühmi tugevamini traditsioonilisse kultuuri, selmet juba üleläinuid taas talupoeglikku ühiskonda talutada.

Narkomaane ravida on odavam kui ravita jätta

Peterburis mõned aastad tagasi peetud narkomaaniaalasel konverentsil väitis üks vene psühhiaater mulle: "Kui me saaksime narkomaanidele välja kirjutada metadooni, siis nad loobuksid süstimisest ja me suudaksime peatada aidsiepideemia." Oma kogemustele toetudes pidin talle selles osas pettumuse valmistama.

Narkomaanidele heroiini asenduseks metadooni jagamine sai alguse USA-st 1960-ndate lõpul. Kümme aastat hiljem tuli tunnistada, et metadooni jagamisega üksi narkosõltlaste rehabiliteerimiseks ei piisa.

Heroiini ja teiste narkootikumide tarvitamine ei ole haigus iseeneses, vaid palju laiema probleemi üks sümptomeid. Narkosõltlaste perekonnas on sageli olnud traumeerivaid üle-elamisi: esinenud väärkohtlemist, enesetapujuhtumeid, vanemate kaotust jms. Narkootikume hakatakse tarvitama, et leevendada psühholoogilist valu, kuid sellest saavad alguse uued probleemid ning lõpuks kujuneb sõl-tuvus. Seega, kui narkomaanile pakkuda heroiini asemel metadooni, ei lahenda see veel tema probleemi.

Kuna narkomaanid on ühiskonnale n-ö nuhtluseks, reageerivad poliitikud sageli nii: narkomaanid tuleb luku taha panna, jagada neile tasuta narkootikume, sundida neid uimastitest loobuma või koguni maha lasta.

Amsterdami metadooniprogrammide kogemusest on teada, et narkomaanid, kellele jagati metadooni tingimusteta panid toime rohkem kuritegusid kui need, kes metadooni üldse ei saanud. Kõige vähem esines kuritegelikku käitumist narkomaanide seas, kes said lisaks tasuta metadoonile nõustamist, kuid kohustusid vastutasuks narkootikumidest loobuma.

Kaheldav on ka, kas kahju vähendamise programmid pidurdavad HI-viiruse levikut. Rootsis jagatakse metadooni väga piiratult, kuid ometi on HIV-positiivseid narkomaanide hulgas väga vähe. Seevastu Hispaanias ja Itaalias, kus metadoon on laialdaselt kättesaadav, on narkomaanidest üle 70% nakatunud. Kahju vähendamise programmid võivad kahju hoopis suurendada, kuna nad lükkavad keskmiselt viis aastat edasi otsuse narkootikumidest loobuda.

Hollandis tehtud arvutused näitavad, et kui narkomaanide ravist üldse loobuda, läheb see ühiskonnale maksma 200 kuldnat (1400 krooni) päevas (sotsiaaltoetused, varjupaikade ülalpidamine, arestid, vanglad, kohtupidamine jne), lisaks kuritegevusega tekitatud kahju. Metadooni asendusravi koos toetava abiga tingimusel, et narkomaan loobub uimastitest ning luuakse narkovabad ravikommuunid, annavad seevastu päevas kasu 50 kuldnat (350 krooni). Pikemas plaanis on ravikommuunidest kasu veel mitu korda suurem, arvestades, et paljudest kli-entidest võivad saada korralikud maksumaksjad.

Martien Kooyman, psühhiaater, Euroopa Nõukogu nõunik Eesti narkoküsimustes