NASTJA PERTŠJONOK: Kui palju mürki jõuab toidulauale?
Eesti praegused toitumistrendid rõhutavad kaht käibetõde: süüa rohkem rohelist ja rohkem kodumaist. Tarbija ettekujutuses sisaldavad juurikad palju kasulikke aineid, eestimaine kraam aga on puhas, kasvatatud kaunis looduses.
Tegelikult kasvatatakse söögivilju ka Eestis sageli autoteede ääres ning kastetakse küll ühe, küll teise keemilise ainega. Kuidas see inimeste tervisele ja ümbritsevale keskkonnale mõjub, mõtlevad vähesed.
Keemiline küll, aga kodumaine
Head kodumaist juurvilja saab peamiselt turult, järjest rohkem ka poest. Küsides Tartu turul ostjatelt, mis sunnib turgu eelistama, kõlabki enamikult ootuspäraselt vastuseks: “odavam” ja “kodumaine” (= puhtam).
Uurides turumüüjate käest, mis keemilisi aineid kasutatakse, selgub, et viiest maasikakasvatajast üks ei kasuta midagi, ülejäänud kasutavad mürke vastavalt vajadusele. Umbes sama tulemuse saab kapsa-, kartuli- jm kasvatajaid küsitledes. Pea kõik ütlevad: “Ilma ei ole võimalik”. Kurdavad, et umbrohumürk on kallis, aga kõplaga kõpitseda tuleb veel kallim. Ja putukad kippuvat kõik nahka pistma. Sünteetilise väetiseta ei saavat hoopiski: polevat sõnnikut.
Tartu turul uuringut tehes selgus, et on siiski veel õige mitu müüjat, kes – vähemalt sõnades – kasvatavad taimi mürke kasutamata. Küll aga võib juhtuda, et teisipäeval esitatud küsimusele “kas te maasikatele mingit keemiat pannud olete?” saab vastuseks “ei-ei”, pühapäeval küsides selgub aga, et õielõikaja vastu on marjad pritsitud küll.
Küsimusele, kas taimekeemia on kasvatajate arvates inimesele ohutu, arvati, et “kui (preparaatide juhiste) nõudeid täpselt järgida, on küll ohutu” (nõuded on mõnel juhul muide küllalt karmid – kaitseprillid, hingamisteede kaitsevahendid jm), “muidugi on ohutu, seda on nii vähe, see läheb ära”.
Suurkasvatajad ei kujuta mürkideta kasvatamist ettegi. Ants Pak, kelle toodangut – Kadarbiku porgandit – võib leida pea igast poest, arvab, et tõrjet peab igal juhul tegema. Kadarbiku toodangut kontrollib Paku sõnul tervisekaitseinspektsioon, kes võtab kaks korda aastas proove.
Küsimusele, kas ta pole kunagi mõelnud mahedalt ehk ilma keemiata toota, vastab ta: “Mahe selliste mahtude juures? Võimatu! Üldse mahe on jama, prügi silmaajamine, eriti köögivilja puhul, sest kahjureid on nii palju. Juba seemned on keemiliselt töödeldud, täiesti mahedat ei saagi selliste seemnetega kasvatada.” (Mahekasvatajatele kehtib tegelikult keemiliselt töötlemata seemnete nõue.)
EPMÜ professor Anne Luige sõnul peaks taimekaitsevahendite nõuetekohane ja õigeaegne kasutamine eeldatavasti olema ohutu. “Kuid nii või teisiti, risk on alati olemas, kui me taimekaitsevahendeid kasutame,” seletab ta. “Päris täpselt ju ei tea, sageli selgub negatiivne mõju alles tagantjärele: nii on juhtunud DDT, püretroidide ja mitmete muude toimeainetega.”
Veel on oma välismaisest puhtam
“Välismaal kasutatakse taimekaitsevahendeid rohkem kui meil, sest lõuna pool on kahjureid rohkem,” ütleb Luik. Eesti kohta ütleb ta: “Eestis oli loodus 10 aastat tagasi üsna puhas, nüüd suureneb mürkide kasutamine kiiresti. Näiteks putukamürkide turg on kasvanud meil kahe aastaga kahekordseks. Umbrohumürke on meil juba tükk aega hakatud rohkelt kasutama, aga võiks kasutada hoopis külvikordi, mis aitavad umbrohtumust vähendada. See mürkide kasutamise tendents ei ole meeldiv. Aga inimesed ei taha loomulike kadudega leppida.“
AS Kemira andmetel kasvas taimekaitsevahendite turg ajavahemikul 2001–2002 17% võrra.
Praegu peab veel paika, et oma on välismaisest puhtam. Et välismaa puu- ja juurviljad on kõiksugu solki täis, teavad paljud. Perearstidki soovitavad väikelastele Poola õuna mitte anda. Välismaise põllumajandustoodangu saastatust kinnitab ka põllumajandusministeeriumi taimekaitsevahendite seireprogramm, mille raames on aastail 1998–2001 iga aasta võetud proove umbes 400 puu- või köögiviljast, nii kodumaal kui ka piiri taga kasvatatutest.
2001. aasta andmetel on taimekaitsevahendite jääksisaldusi leitud 42,6%-l proovide üldar-vust, ligi 3% proovidest oli pestitsiidejääke rohkem, kui normid lubavad. Peamiselt on ülemürgitatud puuviljadeks apelsinid, sidrunid ja mandariinid.
Põllumajandusministeeriumi veterinaar- ja toiduosakonna toidujärelevalve büroo juhataja Martin Minjajev arvab, et Eestis on väga hea olukord, kui viljades on ainult 3% ülenormatiivset taimekaitsevahendite sisaldust. See, mis jääb piirnormide raamesse on Minjajevi sõnul täiesti ohutu. Küsimusele, kas Eestis on
taimekaitsevahendijääkide ohutuse suhtes ise uuringuid läbi viidud või on adopteeritud ELi seadusi, vastab ta: “Euroopa Liidu seadusandlus. Eestis endas riskianalüüsi ei tehta, kuigi peaks, aga ei ole inimesi.”
Steriilsed banaanikasvatajad
Loomulikult ei ole vaja tekitada liigset paanikat taimekaitsevahendite jääkidest toidus, kuna aga piisavat teavet mürkide tegelikust mõju kohta on raske saada, on mõistlik püüda mürgijääke vältida. Intensiivse põllumajandusega riikides on esimesed vitsad ammu kätte saadud ja järjest uusi probleeme avastatakse. Üks suurimaid tragöödiaid oli banaaniistanduste töötajate massiline steriilseks jäämine 1960. ja 1970. ülimürgise nematitsiidi DBCP toime mõjul. On esinenud pimedaks jäämisi, ülirasketest allergiatest rääkimata. Turult kõrvaldatakse pidevalt mürgisemad preparaadid ja mõeldakse nende asemele välja uued.
Kes siis õieti uurib seda, kui ohtlikud on pestitsiidid ehk taimekaitsevahendid? Needsamad firmad, kes preparaate välja töötavad. Iga preparaadi taga on hulk tööd, seega on firmal oluline preparaadi kasutuskõlblikuks tunnistamine, et aeg ja vaev raisku ei läheks.
Taimekaitsevahendi registreerimisel tuleb korraldatud katsete põhjal näidata mürgi ohutust inimesele. Samas võib leida ka palju teravat kriitikat katsete läbiviimise kohta. Näiteks kirjeldab Pittsburghi Ülikooli professor Herbert L. Needleman, kuidas ka meil müüdava aine – malatiooni – klassifitseeris USA keskkonnakaitseteenistus 2000. aasta veebruaris “tõenäoliseks kantserogeeniks” (vähitekitajaks). Seejärel, ilma ühegi lisauurimiseta, sama aasta aprillis kuulutas aga malatiooni “võimalikuks kantserogeeniks, kuid inimesele eeldatavasti ohutuks”, kuna registreeriv firma oli esitanud uue dokumentatsiooni, millest olid kõrvaldatud katsed suuremate doosidega.
Kõhedust tekitav on see, et kuigi palju pole maailmas uuritud pestitsiidijääkide koosmõjusid. Need vähesed katsed, mis selles valdkonnas juba tehtud on, tõestavad, et ei ole mõttekas kasutada inimorganismi suure katsepõlluna. Põhja-Carolina Ülikooli ja USA Bethesda Riikliku Vähiinstituudi uurijad avastasid, et kahe paljukasutatud põllumajandusliku pestitsiidi (paraquat ja maneb) kombinatsiooni mittetoksilises koguses süstimisel hiirele tekkis looma ajus sama kahjustusmuster nagu Parkinsoni tõve puhul. Kumbki kemikaal üksi võetuna ajukahjustust ei tekitanud.
Taimekaitsevahendite toimeainete mõju seostatakse viimasel ajal mõne muugi haigusega, nagu näiteks autism ja õpiraskused, hüperaktiivsus, meeste steriilsus ja erektsioonihäired, raseduse katkemised ja surnult sündivad lapsed, ajuvähk ja mitmed teised vähiliigid. Paljud nimetatud haigustest kipuvad oluliselt sagedamini esinema suure taimekaitsevahendite kasutusega põllumajanduspiirkondades.
Pestitsiidide testimisel ei saa kontrollida toimeainete mõju kõikidele haigustele. Testimisnimekirja ei kuulu mitmed neuroloogilised haigused, ei uurita kuigi palju toimeainete mõju immuunsüsteemile jne.
Taimekaitsevahendid on ohtlikud ka keskkonnale – mürk aurustub õhku, saastab mulda, mõned mürgid jõuavad ka põhjavette. Taanis on viimaste uuringute käigus avastatud üllatusega sellise taimekeemia jääke, mis on olnud keelatud üle 10 aasta. Võimud polnud ette kujutanud, et mürk nii aeglaselt laguneb.
Taani ja Gröönimaa Geoloogiline Uurimiskeskus (GEUS) on avastanud, et ka Eestis müügil oleva umbrohutõrjevahendi Round-Up aktiivaine glüfosaat imendub kõigi eelduste vastaselt põhjavette ja võib saastadta seda kuni viis korda rohkem kui joogivee piirnorm Taanis lubab. Eestis müüdi glüfosaati sisaldavaid preparaate eelmisel aastal 330 000 liitrit.
Ja loomulikult aitavad taimekaitsevahendid jõuliselt kaasa bioloogilise mitmekesisuse vähendamisele.
Saab ka ilma keemiata
Euroopas on juba ammu võimalik enamiku põllumajandussaaduste ostmisel valida, kas osta tavajuurikaid või ökoloogilisi ehk eestistatult mahedaid. Tasapisi hakkab see võimalus tekkima ka meil, esialgu küll vaid Tallinnas, sügisest loodetavasti ka Tartus. Esimene pääsuke on OÜ Ökosahver, kes pakub tarbijale eestimaist mahedat – juurvilja, teraviljatooteid, taimeteesid.
Mahepõllumajanduse põhimõte on toimida kooskõlas loodusega, mitte looduse arvel. Ei kasutata sünteetilisi mineraalväetisi, pestitsiide ega geneetiliselt muundatud organisme, kasutatakse looduslikel protsessidel põhinevaid umbrohu-, haiguste ja kahjurite tõrje meetodeid. Mahetalunike käes on Eestis 2002. aasta seisuga 30 000 ha maad.
Mahetoodete kontrollsüsteem on üsna range, kuigi Eesti seaduste ühtlustamine EL-i õigusaktidega on viinud nende usaldusväärsuse kahanemiseni: kui varem pidi mahetoodangut kasvatama vähemalt 20 m eemal pritsitavast, nõutakse nüüd vaid selge eralduspiiri olemasolu. Mürk aga eralduslindist suurt ei hooli. Paljud mahetalud asuvad küll niipalju omaette, et see ei ole probleemiks. Samuti saab seadust ühiskonna survel muuta, kui tarbija usaldus kaduma hakkab.
Mahedalt kasvatatud saaduste tarbimine vähendab toksiliste ainete sattumist inimorganismi, samuti õhu, vee ja mulla saastumist ning haiguste esinemist nii sööjatel, põllumeestel kui ka põldude lähedal elavatel inimestel.
Mahetooted maksavad rohkem kui mürgiga kasvatatud. Kui aga keemiat kasutavad kasvatajad peaksid hakkama maksma mürgitamise tagajärgede likvideerimise eest, tuleks neil nõuda oma toodangu eest mitu korda suuremat hinda kui praegu, et äri end ära tasuks.
