Nastja Pertšjonok: mis on rassism?
Olen väsinud suurest hulgast postitustest, mille autorid ei taha, et kõrvalkorteris elaksid moslemid, või kus leitakse, et kõiges on süüdi juudid. Mul on raske suhestuda sõbra postitusega: „Olen mänginud neegritega jalgpalli ja see oli jalgpall, aga muidu olid nad ettearvamatud. Hindud ja moslemid niisamuti." Kui ma küsin, mis on rassism, küsitakse minu käest, miks ma norin.
Kuidas rassism tekkis?
Inimesi mingi hirmu ümber koondada on alati lihtne olnud, sageli on eristatud gruppe „meie" ja „nemad". Ent kuigi võõraviha ja rassism on vanad nähtused, on viimase 500-1000 aasta jooksul nn Lääne valge rassism sellest väljapoole jääva kultuuriruumi suhtes olnud ajaloos palju suurema ulatuse ja mõjuga kui ükskõik milline teine teadaolev rassism.
Traditsiooniliselt nimetatakse rassismiks uskumusi, hoiakuid või tegevusi, mis otseselt või kaudselt põhinevad arvamusel, et üks rass on teisest üle. Algselt oli eraldamise aluseks nahavärv ja bioloogilise rassi idee - väide, et rassidel on erinevad bioloogilised omadused ja tunnused. Sellega kaasnes ka arusaam, et rassid paiknevad teatud hierarhilises järjekorras.
Peamiseks teguriks valge rassi idee ülimuslikkuse tekkes olid Euroopa koloniaalvallutused, millega tekkis vajadus maadehõivamise poliitikat õigustada. Idee, mille kohaselt üks rass oli loodud teist rassi teenima, sobis hästi õigustama nt orjakaubandust. Kui Aafrika orjad jõudsid Ameerikasse, oli mitmerahvuselise elanikkonna ja õigusteta uustulnukate vahel suurimaks erinevuseks nahavärv, mis saigi põhiliseks tunnuseks inimese paigutamisel ühiskondlikku süsteemi. Tekkis inimese "rassilisest kuuluvusest" lähtuv eeliste süsteem, kus ühe nahavärviga inimestel oli palju rohkem õigusi kui teistel. Sama ideed kasutati hiljem ka nt Aasia, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika koloniaalpoliitikas.
Rassismi mõiste muutus
Ent nagu kõigi mõistetega, on ajas muutunud ka rassismi mõiste. Sageli nimetatakse tänapäeval rassismiks ka uskumust, et üks inimene või inimeste grupp on teisest halvem tema nahavärvi, usulise tunnistuse või sünnikoha tõttu ning sellisel uskumusel põhinevat diskrimineerimist. Kasutatakse ka mõistet kultuurirassism / religioosne rassism. See põhineb ideel, et kultuuridel on teatud omadused ja et erinevatesse kultuuriruumidesse sündinud inimesed kannavad neid konkreetseid omadusi. Selliselt tekitatakse kultuuriline hierarhia, kus nt Euroopa kultuur on hierarhia tipus. Kultuuride klassifitseerimist kasutatakse, et õigustada negatiivset suhtumist - samamoodi, nagu rasside klassifitseerimist kasutati selleks, et õigustada ühe rassi ülimuslikkust.
Kas siis rassism või ksenofoobia?
Kui mitmed minu FB sõpradest lihtsalt leiavad, et ma norin, siis intellektuaalsemad tuttavad hakkavad arutama, kas tegemist on rassismi, ksenofoobia, natsionalismi või lihtsalt stereotüüpidega.
Küllap oleme kusagil alal, kus kõik need nähtused segunevad ja põimuvad ning ma ei oska välja tuua seda ainsat õiget. Jah, ksenofoobia pigem põhineb tunnetel (hirm, viha), millest lähtuvalt inimesed valivad teatud käitumisviisi, rassism aga tähistab pigem teatud ideoloogiat ja käitumist, mille keskmes on arvamus, et teatud omadused muudavad ühe rassi kõikidest teistest rassidest ülimuslikumaks. Siiski toob võõraviha kaasa rassismiga sarnase arvamuse, et minu kultuur, rahvus või usk on õigem, seega ülimuslikum kui teiste kultuur, rahvus või usk. Mõlemad toovad kaasa "meie" eraldamise "nendest" ja "nende" dehumaniseerimise. Võib öelda, et rassism ja võõraviha ei ole täiesti samad, kuid siiski väga sarnased nähtused.
Mis on "rass"?
Tänapäeva teaduses leitakse, et sõna „rass" mõistesisu on tühi ja sellega ei saa kirjeldada inimestevahelisi bioloogilisi või psühholoogilisi erinevusi.
Mõte, et inimesed on rasside kaupa bioloogiliselt erinevad, hakkas 20. sajandi teises pooles koost lagunema. 1950. aastal tegi UNESCO avalduse, milles öeldi, et rass on vaid müüt ja rassism ei ole õigustatav. Juba tollane UNESCO avaldus põhines teadlaste uuringutel, hiljem on seda sama kinnitanud nii geneetikud, antropoloogid, sotsiaalteadlased ja psühholoogid: bioloogilist rassi ei ole olemas. Ka geeniteadus (nt inimgenoomi projekti põhjal avaldatud tööd) on näidanud, et inimestevahelised geneetilised erinevused on väikesed ja need ei anna alust inimesi rassideks kategoriseerida.
Küll aga on rass ka tänapäeval sotsiaalne konstruktsioon, mida kasutatakse sageli nt poliitilises võimuvõitluses ning mis mõjutab inimestevahelist suhtlust.
Euroopa rassismi ajalugu uurinud Kim Su Rasmussen leiab, et kultuuriline rassism on väga tavaline parempoolsete parteide põhimõtete alustala. Tema sõnul alustati kultuurilise rassismi poliitvankri ette rakendamist 1983. aastal, kui prantsuse poliitik Jean-Marie Le Pen võttis selle oma poliitilise programmi aluseks. Le Pen saavutas võidu, ning nii võitsid ka teised temalt šnitti. Eks seda on näha ka Eestis, kus rassismi on ära kasutama asunud nt Helmed ja Ojuland.
Miks ei peaks rassismi rahulikult suhtuma?
Praeguses Euroopas puutuvad paljud pagulased, uus-sisserändajad ja lihtsalt teisest rahvusest inimesed kokku rassismiga. Rassism väljendub sageli selliste nähtuste kaudu nagu diskrimineerimine, agressioon, teistsuguse nahavärviga, teisest rahvusest või kultuurist inimeste alandamine või mõnitamine. Rassismi võib kohata poliitikas, tänaval või internetikeskkonnas. Enne viimase poole aasta pagulaspaanikat olen pidanud kuulma paljude tuttavate käest, et Eestis seda kõike ei ole. Natuke muidugi peljatakse neid "imelikest riikidest" tulijaid, aga rassismi ja diskrimineerimise olemasolu eitatakse. Kui seda ka leidub, peetakse seda mingite marginaalide reaks - no teate küll, need Mardid ja Kasparid, pikaajalised töötud ja vist ka joodikud. Raskekujulist eitamist on olnud natuke naljakas ja natuke kurb kuulata. Niimoodi arvavad enamasti privilegeeritud inimesed, heal järjel ja aktsepteeritud, ja aina enam olen ma aru saanud, kui keeruline on domineerival grupil raske aru saada grupist, mis on ühel või teisel moel ühiskondlikult ebasoodsas positsioonis. Aina enam tundub mulle, et selleks peab olema üksjagu tahet, tuleb pingutada, et saada aru olukorrast, milles sa ise ei ole kunagi olnud ja lisaks suuta see veel suureks pildiks kokku panna.
Rassism ja sellest tingitud diskrimineerimine ei ole alati ilmne
Kui mustanahalisele inimesele tullakse tänaval kallale või ähvardatakse seda teha, sest tal on teistsugune nahavärv, ollakse üldiselt nõus, et tegemist on rassismiga (kuigi viimase ajani oli väga levinud reaktsiooniks ka see, et "see on lihtsalt noorte lollus, kasvavad välja"). Aga rassism on ka see, kui inimesi välistatakse nende nahavärvi, kultuurilise kuuluvuse või usu tõttu - näiteks arvatakse, et mustanahalised peaksid mingis teises linnajaos elama, kui tööandja vaatab kandidaatide CV-sid ja otsustab, et nt armeenia või aseri nimed jätab kohe välja, hoolimata sellest, et neil on sama kvalifikatsioon, kui turvamees jälitab mingit klienti poes, sest tal on tõmmu välimus ja - jah, vahel ka see, kui inimesed teevad alandavaid nalju mingi etnilise grupi kohta. Seda naljateemat on harutatud lahti küll sõnavabaduse, küll religiooni võtmes, aga siiski puudutan seda uuesti. Mul oli omal ajal üks sõbranna, kelle nimi oli Maria. Eestlane. Juba 22-aastaselt oli tal täiesti kõrini sellest, et oma tutvustades end, sai ta vastuseks "Lihtsalt Maria?". Umbes sarnasest asjast rääkis mulle aseri päritolu sõbranna Tartu Ülikooli aegadest: „Ülikoolis küsiti minu käest ikka: „Mis rahvusest sa oled?" Vastusele „aser" ei järgnenud reeglina mitte küsimus, mis nimeks, vaid naljad stiilis „Kas sa oled terrorist?"." Ma arvan, et igaüks saab aru, et korduv (loll) nali võib üle visata. Ainult et "Lihtsalt Maria" ei kanna negatiivset alatooni. Erinevat terroristist.
Mind kummitab ka mustanahalise Taani taksojuhi hiljuti räägitud tragikoomiline lugu. Taksosse istunud klient küsis juhi käest, kas tal on tööluba ja mees vastas "ei". „Aga see on ju ebaseaduslik!" hüüatas klient. „Aga meil, taanlastel, ei ole üldiselt tööluba vaja," vastas taksojuht.
Ma olen näinud ka valikut e-maile, mida Eesti moslemikogukond regulaarselt saab. Neist leebeim oli (kirjaviis muutmata): "Teile meeldib tappa, variserid. Te ei ole inimesed. olge te neetud, mörvarid." Teised olid palju jõhkramad. Sellised, et mul hakkas füüsiliselt vastik.
Ma ei tea, kuidas inimestel jätkub närvi rahulikuks jääda. Aga nii rahulikult, kui inimene seda ka ei võta, kõik need naljad, kogu see inimeste imestus selle üle, et sa eladki siin, mitte ei ole kuskil külas, nende eeldused ja eelarvamused, kasvavad pikkamööda kuhjaks. Lisaks moodustab tausta pidev meeldetuletamine, et mitte-eestlastel ei ole nii ehk naa mingit õigust midagi arvata. "Ma ei tohtinud kunagi midagi kritiseerida. Iga kord öeldi kiiresti, et kui ei meeldi, siis mine oma riiki tagasi," rääkis mu aseri sõbranna, aga taoliste arvamustega on kokkupuutunud enamik "kahtlastest" rahvustest inimesi.
Ma ei tea, kui kaua peab üks inimene elama mingis riigis või panustama selle riigi arengusse, et ta ei peaks enam vabandama enda või oma vanemate mistahes põhjusel liikumise ja sinna elama asumise pärast. Aga ma tean omast käest kui väsitav on pidevalt midagi tõestada, päev-päevalt, aastast-aastasse, koolis, tänaval, vahel ka perekonnas.
Rassism ja ksenofoobia tekitavad tugevaid tundeid
Levinud reaktsioonideks on väärtusetusetunne, frustratsioon, depressioon, viha, segadus, jõuetus jms. Selliste emotsioonide levimine ühiskonnas toob kaasa vaid konflikte ja probleeme. „Kõige raskem on see, et sa ei saa lõpuni aru, mida sa siis teinud oled, et sinusse halvasti suhtutakse. Kuni sa lõpuks mõistad, et sa ei olegi midagi teinud, sa lihtsalt ... oled sündinud Venemaal," ütles kord üks Eestis üles kasvanud vene päritolu neiu.
Konfliktsed reaalsused
Ma siiski avan FB ja mulle vaatab vastu appikarje. Ühest rühmast, mille liige ma olen, kirjutab noormees: "Üks paat teel Türgist Kreekasse on uppumise äärel. Kas keegi teab, kellega ühendust võtta, kes saaks aidata? Koordinaadid on näha pildil. Aitäh teile abi eest."
Tajun teistes grupiliikmetes samasugust abitusetunnet, nagu mul endalgi - mõistus jookseb kokku... Mida teha, kui ma istun kusagil hoopis mujal, mitte Kreekas või Türgis? Keegi pakub, et helistataks 112. Paar minutit hiljem järgmine postitus on juba parem: Kreeka rannavalve number. Veel natuke ja keegi kirjutab, et teavitas Türgi politseid. Järgmine postitus: kusagil sealkandis on Piirideta Arstide laev. Ei tea, kas jõuavad. 10 tundi hiljem tuleb teade, et Türgi kalamehed päästsid paadi ära.
Samal ajal ilmub FB seinale kellegi postitus: "Mida rohkem neid pagulasi upub, seda rohkem on meil lootust säilitada oma kultuur."
Milliseid väärtusi me tahame?
Juunis, rahvusvahelisel pagulaspäeval, kuulasin Tartus vaidlusi IOMi telgis Kaubamaja lähedal. Sinna tulid kohe üsna mitu rääkima, kuidas moslemid tulevad ja hävitavad meie kristlikke väärtusi. Küsisin, milliseid siis, ega ometi ligimesearmastust?
Nad ei saanud naljast aru. Aga vahel haarab mindi viha ja abituse tunne, ja ma tunnen, et ma ei jaksa olukorda huumoriga suhtuda.
Ma saan aru, et meis on palju hirmu. Aga millal me saame aru, et ka meie käitumisest ja reaktsioonidest sõltub see, kuidas siiatulijad hakkavad käituma? Viimastel kuudel on küll muutunud vaat et uhkuseasjaks virutada endale rusikaga rindu ja öelda: olgu, olen rassist, mis siis! Ega ei olegi midagi, kui et meil kõigil Eestis muutub siin elamine väga ebameeldivaks. Ühiskonnast eemale tõrjutud inimesed on alati ühiskonnale probleem. Ja meil on alati valik, kuidas mingis olukorras käituda - kas nii nagu meie tsiklimehed, kes sõitsid Vao külla muskleid näitama või nii, nagu Rootsi tsiklimehed, kes hoopis viisid varjupaigataotlejad tsiklitega sõitma.
Kui Astrid Lindgreni käest küsiti, miks ta Pipi just selliseks kirjutas, vastas ta: „See, kes on tugev, peab olema ka hea". Mulle tundub, et tänases Eesti reaalsuses võiks Pipi Pikksuka raamatut ikka ja uuesti lugeda soovitada.
Nastja Pertsjonok (ethicallinks.org)
Artikkel ilmus algselt Feministeeriumi koduleheküljel.
