Natalja Kitam | „Palun rääkige minuga eesti keeles”
Paljud Eestis elavad võõrkeelsed inimesed ei räägi eesti keelt mitte sellepärast, et keelekursusi on vähe – olgu online või offline, tasuta või tasulisi. Nad ei räägi eesti keelt, sellepärast et... nad ei räägi selles keeles. Neil pole kellegagi rääkida, nad ei julge. Keskmine eestlane ei taha ega viitsi vigast eesti keelt kuulata või tahab hoopis ise oma võõrkeeleoskust arendada. Ei saada arugi, kui raske on muust rahvusest inimestel siin eesti keelt praktiseerida.
Minu abikaasa Andrea Patron, Itaaliast pärit muusik ja helilooja, on eesti keele teoorias ja sõnavaras jõudnud juba B2 tasemele. Aga iga kord, kui ta saab eestlasega eesti keeles vestelda, räägib ta sellest kui erakordsest juhtumist ja rõõmustab. Ka mina olen neile inimestele väga tänulik, sest itaalia aktsendiga eesti keelt on vestluskaaslasele katsumus tabada ja mõista. Tänu teile saab ta nüüd lastele mõeldud muusikalise improvisatsiooni seminare teha eesti keeles. Sinna on oodatud ka vene emakeelega lapsed, kui nad eesti keelt räägivad, aga kahjuks jääb märkimisväärne osa vene soovijatest improvisatsioonitunnist ilma just seetõttu, et nad ei räägi.
Mitu aastat tagasi ütles Andrea mulle midagi, mis läks südamesse: Eestis räägitakse eesti keelt algtasemel või väga hästi, keskmisel tasemel kõnelejaid peaaegu polegi. Algtaseme saab inimene kätte iseseisvalt raamatust õppides, keeleklikk.ee veebikursusel või tasuta lühikestel kursustel, mida pakuvad nii siseministeerium kui ka integratsiooni sihtasutus. Aga selleks et algtasemelt edasi jõuda, on vaja eesti keelt kasutada praktikas.
Üks veendumus, mis rääkimist takistab, on aktsendi küsimus. Eestlased kardavad oma keele ilusa kõla pärast, võõrkeelsed inimesed kardavad, et nad ei saa aktsendist kunagi lahti. Tegelikult saab küll, vastava metoodika on välja töötanud minu armastatud õpetaja Einar Kraut. Kaks kuud harjutusi ja eesti keel kõlab imeliselt puhtalt.
Toon veel ühe Itaalia näite. Eri põhjustel – riigi ja rahva suurus, temperament ja veendumused – räägivad itaallased sinuga ainult itaalia keeles isegi siis, kui sa eriti aru ei saa ega oska hästi vastata. Vahel tundub, et neile polegi tähtis, kas sa üldse mõistad. Aga tulemus on see, et paned aju tööle ja kõige enam paari kuu pärast saad poes või restoranis itaalia keeles asjad aetud ning kuue kuu pärast räägid vabalt. Itaalias räägivad itaalia keelt kõik – venelased, ukrainlased, aafriklased, ameeriklased…
Eesti Vabariigi juubeliaastat on veel jäänud pisut vähem kui kuus kuud. Eestlased saaksid teha Eestile selle ajaga vägeva kingituse, kui räägivad siin elavate võõrkeelsete inimestega eesti keeles ning on neile heatahtlikeks vestluskaaslasteks, kes aitavad keeleõppijal ennast ületada.
Mina ise võtan selle väljakutse vastu ja räägin eesti keeles ka nendega, kes praegu eesti keelt peaaegu ei räägi. Tallinna Linnamäe lütseumi vene õpilastega võtame asja laiemaltki ette ja loome alustuseks FB grupi, kuhu ootame ühinema vabatahtlikke, kes keeleõppijatega eesti keelt räägiksid.
Olen inimestega ideest rääkinud ja see on nende silmad särama pannud. Samuti sai kinnituse fakt, et neil mitte-eestlastel, kes praegu räägivad eesti keelt vabalt, on kunagi oma eluteel olnud õnn kohtuda hea naabri, vanaproua või lapsega, kellega sai eesti keeles rääkida häbi- või ebamugavustundeta. Ning vastupidi: need, kes ütlevad, et eesti keelt pole neil vaja, sest vene ja inglise keelega saab Eestis ilusasti hakkama, tunnistavad, et esimesed katsed eesti keeles rääkida lõppesid neil fiaskoga ja nad läksid üle keelele, milles tundsid ennast kindlamini.
Pensionärid, õpilased, puuetega inimesed, ajutiselt lastega kodus olijad – ehk on teil rohkem aega ja kannatust rääkida võõrkeelsete inimestega eesti keeles? Võtaks kampa poed, kohvikud ja pangad, kes on samuti valmis oma klientidega eesti keeles suhtlema: sõbralikult, kannatlikult ja järjekindlalt. Teeme inimeste kokkuviimiseks nutiäpi. Miks ei saa 300 000 mitte-eestlast, 100 000 eestlastest puuetega inimest ja 200 000 eestikeelset pensionäri üksteist aidata?
Lähiaastal avatakse Narvas ja Tallinnas eesti keele majad. Mina arvan, et iga maja peaks olema eesti keele maja ja iga tänav eesti keele tänav, kus saab julgelt oma vigases eesti keeles rääkida. Silmast silma, Skype’i või telefoni vahendusel – pole vahet. Peaasi, et juba mõne kuu pärast ollakse eesti keeles osavam ja lõpuks jõutakse sinnamaale, et saab ka nõudliku ja kiirustava „normaalse eestlasega” vestelda.
Varsti sõidab president Kersti Kaljulaid kuuks ajaks Narva. Minu sõnum talle ja tema kaaskonnale: rääkige eesti keeles, palun! Jätke mugavustsooni jäämise karuteene kohalikele inimestele seekord osutamata. Mina omalt poolt aitan selgitada narvakatele, miks see hea on. Teine kord võite minna Narva vene keelt õppima ja praktiseerima, aga seekord võiks narvakatele pakkuda võimalust, mida neil on 25 aastat nappinud. Sõbralikult, aeglaselt, järjekindlalt.
