Minu jaoks on see sel sügisel olnud retrosari „ENSV”. Olgugi et mõned seda pigem purgisupiks kui gurmeetoiduks on nimetanud.

Olles küll lugenud laitvaid ar­vustusi (Anneli Aasmäe Maalehe TeRas, Meelis Kapstas Kroonikas jne), luban ma endale jääda siiski eriarvamusele ning pidada sarja üsna õnnestunuks. Seda enam, et stsenaristide Villu Kanguri ja Gert Kiileri huumor on mulle alati mokkamööda olnud ning pärast „Pehmeid ja karvaseid” enam Kiileri loomingut ei kuulegi. Teine asi, kas Ain Mäeotsa lavastajatöö seda teksti toetab.

Idee on iseenesest õnnestunud – 1982/83. aasta vahetusel on ühiskorterisse kängitsetud miilits, ideeline poluvernik, isamaaline taat ja mudelperekond kasuisa, parteilasest ema ning kahe lapsega (üks ärikas ja üks pioneer). Mängukohti väljaspool korterit on ainult partei keskkomitees, kus Sirje Kadak töötab.

Kollaažidena kokku pan­dud vaheklipid võimaldavad saadet kasutada ka ajalootunni näitliku abimaterjalina. Miks mitte nõukogude olme seletuseks lisada ka mõisted „värviteleviisor”, „jõulud Nõukogude ajal”, „kaugsõidukapten” jne?

Natuke ülepingutatuks, eriti parukate puhul, võib pidada kostümeerija Helen Sirbi tööd. Sageli tundub, et koos karvamütsidega lendavad peast ka viltused parukad. See lisab muidu üsna mõnusalt tiksuvale seriaalile klounaadliku alatooni. Perekonna nooremate liikmete puhul on jõud ses osas aga raugenud. Kuid rekvisiidikunstniku Jaana Nõu stiilitunnetus on üsna paigas. Ei imestaks, kui kogu võttepaik kuhugi muuseumi üle kantaks.

Riuklik vanamees

Õnnestunuks tulebki pidada mitmeid kõrvalrolle. Eriti suurt äratundmisrõõmu pakub mulle Sirje isa Aadu rolli täitev Feliks Kark vabariigiaegse vastalise va­namehena. Tema Vene riigi tögamine, selle tagant rehepaplikult virutamine koos Vaba Euroopa ja Ameerika Häälega tundub kui elust enesest.

Samavõrd tänuväärse paari moodustavad Helene Vannari naabrimutt ja Argo Aadli miilits Jüri. Vene filmidest on alati teada, et miilits esimeses vaatuses toob nalja teises. Neid mõttelagedaid ilmeid, mida Aadli ette suudab manada, on kohe lust vaadata. Sama tore leid on Rein Pakk kitse nülgiva kolhoosiesimehe rollis.

Kui millegi üle kahetsust tuleb tunda, siis et see eluterve huumoriga vürtsitatud sari selle nä­dalaga läbi saab. Kes oleks seda võinud uskuda, et ENSV lõpp ka­hetsust tundma võib panna. Ol­gu või purgisupp, aga ikka oleks nagu vanadel sugulastel külas käinud ja see paneb heldima.

ENSV

Pühapäeviti kell 20.30

Lavastaja Ain Mäeots, re­žis­söör Marko Piirsoo, stsenaristid Villu Kangur, Gert Kiiler