NEEME RAUD: Poliitikud – meie aja tõelised meediastaarid
Langetada otsuseid, mis mõjutavad miljardeid – nii inimeludes kui ka rahas. Ent kui ta soovib laupäeva õhtul oma naisega restorani ja teatrisse minna, seisab ta probleemi ees: võimalus seda vaikselt ja perekondlikult teha on välistatud, sest alates hetkest, mil ta andis ametivande, ei kuulu ta elu enam päriselt talle, vaid riigile, millel on kohustus seda kaitsta.
Nii oleks USA president Barack Obama oma turvalisuse eest vastutavalt salateenistuselt saanud vastuseks resoluutse ei, kui ta küsinuks, kas ta tohib käituda nagu reakodanik, kui soovib täita oma abikaasale Michelle’ile valmiskampaania ajal antud lubaduse – võtta pärast kampaaniat ette reis New Yorki, õhtustada popis restoranis ja vaadata mõnda Broadway menutükki.
Et Washingtoni ja New Yorgi vahel sagib iga tund rohkesti lennukeid ja kiirronge, on kahe linna vahel reisida üldiselt kerge. Seda siis, kui oled tavakodanik. Obamade soovile käia New Yorgis kommertslennukiga tõmmati otsemaid kriips peale. Nad toimetati Valgest Majast Andrewsi lennuväebaasi helikopteriga ja sealt edasi New Yorki mitte hiiglasliku Air Force One’iga, vaid väiksema lennukiga, mille sabas lendas teine lennuk abide ja kolmas ajakirjanikega. New Yorgis Kennedy lennuväljal ootas neid järgmine helikopter, mis viis paari Manhattani lõunaosas olevale kopteriväljale. Sealt edasi jätkus reis presidendi üliturvatud limusiiniga, mille sõidutrajektooril politsei tänavad sulges.
Mõned tunnid hiljem, pärast õhtusööki ja teatrit, kordus kõik vastupidises suunas, sest esimene paar soovis õhtuks koju tagasi jõuda.
Nende meediakanalite jaoks, mis elatuvad kuulsuste ümber vahukloppimisest, oli see õhtu kuldmuna: kümned fotod, reportaažid, magusad detailid, mis sunnivad lugejat supermarketis tabloide haarama. Kuid tõsisemates kanalites kerkis kohe küsimus: mis see logistiliselt keerukas üritus maksumaksjale maksma läks?
Valge Maja on seni keeldunud konkreetseid arve avaldamast. Demokraadist presidendi iga sammu kullipilgul jälgivad konservatiivid räägivad umbes veerandist miljonist dollarist. „Ja seda riigi jaoks majanduslikult raskel ajal, kui reakodanik peab sente lugema!” hüüavad Obamat arvustavad meediahääled. Obamat toetavad kanalid meenutavad, et president Bush käis presidendilennukiga pidevalt erareisidel, lennates oma Texase rantšosse.
New Yorgis sai Obama ootamatu, aga kriitikuid veelgi enam üles kütva toetusavalduse osaliseks: linna kõige rikkam mees, miljardärist linnapea Michael Bloomberg palus mõista, et president ei ole vaid tavakodanik ja on tegelikult palju enam väärt, kui „me talle selle töö eest maksame”. Presidendi aastapalk on 400 000 dollarit, mis Bloombergi sõnul ei ole praegu Ameerikas teab mis suur. Suurlinna meer märkis, et kuna riigipea töö nõuab pidevat ohvrite toomist – peamine neist on eraelu pea täielik kadumine –, siis tuleb talle lubada ka pisut enam kui reakodanikule.
Pidevalt esiplaanil
Kuigi poliitikud ise kurdavad sageli meedia ülima negatiivsuse üle, teavad nad, et need on selle mängu reeglid, mida nad on poliitikasse astudes vabatahtlikult mängida otsustanud. Sest kuigi meedia toodab pidevalt uusi ja uusi hetkekangelasi, on tegelikult poliitikud need meie aja tõelised meediastaarid. Farmi-Juku või Tiigi-Taimi saavad lehesabas annuse narkootilist kuulsust vaid mõne aja vältel, samal ajal kui lehtede esikülgedel ja teleuudiste alguses tervitab meid päevast päeva ikka juba tuttavate poliitikute paraad.
Kui mõne Tiigi-Taimi frivoolsest eraelust saab publikul peagi villand, siis poliitikute tegevusest, mis puudutab kõigi elu üsna otseselt, ei ole voli tüdineda. Ehkki vahel tundub see ülimalt tüütav.
USA esimene paar meenutab rahvaesindajaile ja parteisõduritele, et nad on osa suurest masinavärgist, millelt võib vahel harva saada kiitust, aga enamasti vaid valusaid muhke ja närvesöövat aasimist. Kui äsja valitud europarlamendi saadikud hakkavad mõne aja pärast väitma, et see ei peaks olema kellegi asi, kui palju nad täpselt teenivad – nagu praegused saadikud seda teevad –, peavad nad leppima tõsiasjaga, et need küsimused ei kao, sest raha – ja eriti maksumaksjate raha – on meedia jaoks alati seksikas teema. Nad peavad tänama õnne, et ei ole sel tasemel meediastaarid kui USA president, kes teab, et iga ta otsus kuldset puuri meenutavast Valgest Majast väljuda ja end pisutki tavainimesena tunda pälvib kohemaid teravat kriitikat, sest selleks kulub tahes-tahtmata ka maksumaksjate raha.
