Neeruärikad Eesti piiril musta nimekirja
Neeruärikad Eesti piiril musta nimekirja ROBERT LEPIKSON siseminister, Koonderakond Olen püüdnud mõistatada, millest on tingitud meie ühiskonna ülierutuvus ja emotsionaalsus peaaegu kõikidel elualadel. Ilmselt on suur osa meie hädadest tingitud ühest pisiasjast, mida me ei taha kuidagi omaks võtta. Oleme nimelt sattunud oma senisest edust liiga hoogu, peame end selle maailma vägevaiks ja kõikvõimsateks tegijateks. Sellest tulenevad ebaõiged hinnangud, mis kõik kipuvad olema ülivõrdes ja seda nii heal kui halval suunal. Peame end suurteks pankuriteks, meediamagnaatideks ja teab veel kelleks. Samas heidame vaat et kõhuli ühe rahvuskaaslasest Briti poliitiku ees, brutaalsest ekspolitseinikust teeme rahvuskangelase ja toreda suusatüdruku rangluu ümber toimuv toob silme ette pühaku säilmed "Viimsest reliikviast". Kuid vaatame, mida tõi jaanuar poliitikas, meditsiinis ja pressis. Toomas Hendrik Ilves põllumeheks! Jabur lugu küll. Kui sisusse tungida, on tegu tõepoolest kurioosse juhtumiga. Välisminister, kelle käitumist on ka seni iseloomustanud nahaalne ükskõiksus, hindas õieti olukorda, oma tugevat positsiooni ja ümbritsevate nõrkust ning kosis Etre-nimelise külapiiga. Jätkuva nahaalsuse lainel liueldes leiab ta, et ka siis pole midagi lahti, kui Indrek Kannik ja Co kauni Etre seelikusaba järele haaravad. Keegi ju parteide tasemel ei ühine, opositsioon ja koalitsioon sassi ei lähe! Ühendatud meiereide, vabandust opositsiooni juht Siim Kallas peab peenikest naeru, püüdes tulevikuplaane silmas pidades anda hinnangut koalitsiooni taluvusepiirile ja otsustusvõimele. Igaüks mõistab, et mida pikemalt lastakse Ilvesel mööda Eestit eurot tutvustada ja euroläbirääkimisi pidada, seda parem on uue põllupoliitiku stardipositsioon valimiskampaania alguses. Reklaamikampaaniates on teatavasti üliolune tegur objekti näitamise arv kordades, olgu siis tegemist poliitiku, kuiva pepu või tiivakestega sidemetega. Mis aga toimub põlluäärse konnatiigi infokanalites? Ühest kaslasest on saanud teine, suur ja triibuline! Edasine on juba loogiline: ilves Eesti metsades on isegi haruldane, kuid kujutlege tiigrit vilksatamas kuldsete viljapeade vahel kaunis eesti taluidüllis! Lähtudes kõrgest enesehinnangust kujutavad kõik pealtnägijad end Charles Darwinitena. Elagu vaba turumajandus! Müüme kõike ja kõikjal ning täitsa vabalt! Kama puha, kus ja kelle ihus kaup kasvab. Oleme oma edust tiivustatuna minetanud kriitilise meele ja hea äri nimel eetilised kriteeriumid. Kas tõesti keskhaigla tohtrid usuvad kõike seda, mida kõnelevad? Kujutage enesele ette jõukusest pakatavaid rumeenlasi ja moldaavlasi, kes sõidavad Istanbulist Helsingi kaudu Tallinna selleks, et siin võhivõõrale inimesele lihtsalt niisama loovutada üks neer? Äkki ostsid nad ise ka lennukipiletid, täitsa altruistlikult, mis? Samas kõneleb keegi kuue inimese elu päästmisest, otsides härdameelsete kaastunnet. Mina näen siin ainult organiseeritud elundikaubandust ja mul on tõesti kahju, et Eesti on see maa, kus sellist äri aetakse. Kui liidame meie auklikule seadusandlusele eetikavaba suhtumise ja teeme seda keskkonnas, kus ei suudeta vahet teha anarhia ja demokraatia vahel, leiame end lõpuks kõikvõimalike nurjatuste tunnistajatena. Ajakirjandusliku nutulaulu (oleme ju laulurahvas) saatel kergitavad tegijad-otsustajad seejuures vaid kulmu, lastes kuuldavale ükskõikse so what? Mida teha? Lähtudes tõsiasjast, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, arvan, et politsei algatatud kriminaalasi lõpeb Eestis viibinud neeruskandaali välisosalistele meetmete rakendamisega. Vähemalt sissesõidukeelu kohandamise ettepanek (teadlikult valede andmete esitamise eest viisade taotlemisel) oleks Eesti võimude sobilik reaktsioon toimunule. Maakeeli tähendab see: musta nimekirja kõik see mees! Jaanuari võib vaadelda ka rahvusliku leppimise kuuna: kujutlege vaid, Tallinna volikogu kooskõlastab prefekti kandidatuuri, Edgar Savisaar lõunastab Jüri Pihliga ja meenutab Andrus Ööveliga Rahvarinde aegu. Ärimaailmas liituvad pangad ja hoiavad üksmeelselt kõrget laenuintressi. Tundub, et riik valmistub aastapäevaks, tulemas on ju jälle frakikuu ehk veebruar. Kindlasti valmistab presidendihärra (mitte segi ajada Hasheki keisrihärraga) paljudele aastapäevaüllatuse.