Alus sellele süngele sündmusele pandi loomulikult varem, Eesti okupeerimisega 1940.aastal. Kui algul oli kavas Eesti kaitsevägi täielikult likvideerida, siis hiljem otsustati see ümber formeerida 22. Territoriaalkorpuseks, viies siin läbi põhjaliku puhastuse. Vastupanuvaim ei kadunud korpusest aga kuhugi.

Lisaks olmetaseme protestidele, mida on värvikalt kirjeldanud Juhan Peegel, osaleti ka suurematel stiihilistel meeleavaldustel, nagu näiteks Rakveres ja Narvas. Peagi saadi siiski aru, et oma hoiakute avalik demonstreerimine on otseselt ohtlik. Korpuse eriosakonnad alustasid kiiresti tööd ja arreteerisid mehi esimese kahtluse korral.

Nii arreteeris eriosakond 20. septembril 1940 180. diviisi 86. polgu rooduülema major Aleksander Uuki (VR II/3) selle eest, et ta ei suutnud "ära hoida" meeleavaldust Narva jaamas. 23. aprillil 1941 mõistis NKVD vägede Balti ringkonna sõjatribunal ta surma ning ta lasti 23. juunil 1941 Tallinnas maha. Selliste juhtumite näitel mõisteti, et targem on keel hammaste taga hoida ning tunded maha suruda.

Hiljem süüdistas Nõukogude julgeolek mitut territoriaalkorpuse kõrgemat ohvitseri nõukogudevastase vandenõu organiseerimises. Üks vastupanurühm moodustati 150. õhutõrjedivisjonis Tapal, mida juhtivad ohvitserid arreteeriti enamasti aga juba 1940. aasta lõpul.

Osa neist lasti maha Eestis, teised aga Siberi vangilaagris. 30. detsembril 1940 vahistati nõukogudevastases agitatsioonis ning ülestõusu organiseerimises süüdistatuna 625. suurtükipolgu ohvitser Rudolf Pruuli, kes lasti sõjatribunali otsuse kohaselt maha 10. juunil 1941.

Karmilt karistati ka territoriaalkorpusest deserteerinuid. Nii lasti 1941. aasta 6. jaanuaril maha Soome põgeneda üritanud Aleksander Pilter ja Vello Vesiloo. 24. aprillil 1941 tabas Pirita-Kosel Scheeli krundil sama saatus Harald Koha, Johannes Lumistet ja Hugo-Lembit Rootalu.

Kuigi osaliselt olid süüdistused vastuhaku kavandamises fabritseeritud, oli neis vahel omajagu tõtt. Ka rahvusliku vastupanuliikumise tegelaste - näiteks Tartu Tervishoiumuuseumi grupi liikmete mälestustes on mainitud kontakte eesti territoriaalkorpuse vanemohvitseridega, et arutada võimalusi sõja puhkemisel ülestõusu korraldamiseks.

Tegelikult olid isegi mingi organiseerimiseta meeleolud territoriaalkorpuses sellised, et sõja puhkedes oleks sellest Eestis Punaarmee jaoks saanud püssirohuvaat, mille üksainus säde oleks võinud plahvatama panna.

Leitnant Oskar Uluots on meenutanud, kuidas 1941. aastal juuni alguses tuli tema juurde grupp sõdureid, kes ütlesid: "Teate, härra leitnant, me oleme aru pidanud ja jõudnud arusaamisele, et siit laagrist tuleb jalga lasta ja metsa minna. Kui olete nõus, siis me teeme kõik, mida käsite." [...] "Ütlesin neile ära põhjendusega, et kui see ka tõesti õnnestuks, siis üle paari nädala me metsades vastu ei pea. Ootame ära, mis ilmas sünnib, ja siis tuleme selle jutu juurde tagasi. Teades, et venelased on sokutanud kõikjale oma salasid, oleksin võinud selle jutu juures kahtlustada provokatsiooni minu kontrollimiseks, kuid nende meeste puhul mul kahtlust ei tekkinud. Liiga eestimeelsed ja ausad olid need noored mehed, pealegi veel väge täis. Tagantjärele olen mõelnud, et meestel oli õigus - oleks pidanud minema. Oleks vaid teadnud, et paari nädala pärast algab sõda, ja ette aimanud seda, mis meid, ohvitsere, ootas."

Oleme ajaloost õppinud

Tagantjärele on loomulikult lihtne tark olla. 1941. aasta juuni alguses ei osanud aga veel keegi arvata, et vaid loetud päevade jooksul jõuab punane terror Eestis uuele tasemele. 14. juunil 1941. aastal saadeti uurimise ja kohtuotsuseta külmale maale suurt osa tollasest Eesti eliidist koos perekondadega.

Loomulikult kuulus nende hulka enamus kõrgemast ohvitserkonnast, kelle elimineerimisega loodeti juba eos võimalik vastupanuliikumine juhtidest ilma jätta. 2.-10. juunini 1941 tagandati territoriaalkorpusest selle ülem ja staabiülem, diviiside ja polkude ülemad, korpuse ja diviiside suurtükiväe juhtkond ja teised vastutavatel kohtadel olevad eestlastest ohvitserid - kokku 26 meest. Nad saadeti mitmesugustele juhtivkoosseisu kursustele Moskvas ja Gorkis, kus suurem osa neist Saksa- Nõukogude sõja puhkemisel aga arreteeriti.

Arreteeritutest pääses eluga vaid viis meest, kes ilmusid välja 1942. aastal 8. eesti laskurkorpuse formeerimise ajal ning tõusid seal kõrgetele kohtadele. Täit usaldust nende vastu siiski ei tuntud 1950. aastate alguses arreteeriti näiteks julgeolekuorganite poolt laskurkorpuse kunagine staabiülem kindral Jaan Lukas, ning saadeti vangilaagrisse, kus ta 1953. aastal ka suri.

Territoriaalkorpuse juhtkonna "õppustele" saatmise järel jõudis järg eriosakonnale silma jäänud madalamatel ametikohtadel sõjaväelaste kätte.
Arreteeritavate nimekirja koostasid korpuse ja diviiside eriosakonnad, mida 1941. aasta juunis juhtisid Venemaalt Eestisse saadetud eestlastest kaadritšekistid Paul (Pavel) Utikas, Rudolf Prants ning Johannes Tipner. 14. juunil 1941 kutsuti vahistamisele kuuluvad ohvitserid õppustele saatmise ettekäändel Petseri Kaitseliidu hoonesse, kus nad kinni võeti. Mehed viidi endisesse Petseri Kaitseliidu ülema kabinetti, kus neid ootas tollane 180. diviisi staabiülema asetäitja alampolkovnik M. Mihhailovski.

Siit hakati ohvitsere "eriülesande" saamiseks välja kutsuma. Tagasi ei pöördunud neist keegi. Pimendatud vaheruumis kontrolliti veelkordselt üle ohvitseri nimi, seejärel juhatati ta vastasuksest sisse. Niipea, kui ohvitser sisenes, käsutati ta käed üles. Üks relvastatud mees seisis toa keskel ohvitseri ees, teine vasakul ning kolmas rabas ohvitserilt tema relva. Ohvitseridele teatati, et nad on armeest vallandatud ja arreteeritud.

Süüdistust ei esitatud, seda polnud ka olemas. Ukse kaudu ruumi vasakus seinas viidi mehed saali lava alla, kus nad läbi otsiti ning isiklikud asjad konfiskeeriti. Seejärel viidi arreteeritud saali, kus nad pandi valve all mees mehe kõrval põrandale istuma.

Öösel kella kolme paiku hakati mehi Petseri raudteejaama vedama, kasutades selleks spetsiaalselt kohandatud presendiga kaetud veoautosid. Teadaolevalt vahistati Petseris 231 sõjaväelast, neile lisandus 36 mujal Eestis kinnivõetud kaadrisõjaväelast. 15. juunil saadeti ohvitserid Petserist Riia poole teele, kus arreteeritute rongile haagiti järele vagunid vahistatud leedu ja läti ohvitseridega, kõik kokku umbes 1100 meest.

On räägitud, et osa arreteeritutest lasti aga kuskil Värska ümbruses maha. Samal päeval peeti väeosades suurejoonelised miitingud, kus teatati, et eelmisel päeval olevat Punaarmee end puhastanud reeturitest ja Briti luure agentidest ning avaldati veendumust, et see suurendab truudust Nõukogude võimule.

Siberi vangilaagritesse saadetud ohvitseridest lasti suur osa maha, teised surid nälga ja haigustesse. 1941. aasta juunis arreteeritud eesti sõjaväelastest pöördus Stalini surma järel kodumaale tagasi 37 ellujäänut. See oli kohutav saatus.

Üks imekombel pääsenutest, leitnant Oskar Uluots on öelnud: "Võib olla olid 1939. aastal vastuvõetud otsused poliitiliselt õiged, et säästa maad ja rahvast, kuid meie suhtes oli see ülekohus. Meil ei lubatud täita oma kohust. Meil ei lubatud surra ohvitseri surma. Meid tapeti niikuinii. Ja tapeti kui lojuseid, mitte aga mehi, kes olid andnud vande".

Meie kohus on sellel enam mitte kunagi korduda lasta. Me oleme ajaloost õppinud. Eesti on selgelt otsustanud osutada kõigi oma käsutuses olevate vahenditega vastupanu igale rünnakule, tulgu see kust või millisel viisil tahes. Vaid sellel kombel suudame näidata, et oleme ajaloost õppinud ning hoiame üleval kõigi neil traagilistel aastatel hukkunute mälestust.