Briti saatkond Tallinnas ei paku iga päev eesti ajalehtedele avaldamiseks peaminister Tony Blairi kõnesid. Nii et kui Blairilt ilmus 22. septembri Eesti Päevalehes kõne nüüdisaegse sotsiaaldemokraatia “kolmandast teest”, siis pidi selleks olema kaalukas põhjus. Ehkki tunnistan ausalt, et mina ei saanud sellest tekstist aru. Blairi artikli deifreerimisel sain abi päev varem ilmunud inglise ajalehest Financial Times, kus paigutati “kolmanda tee” käijad tsentrist vasakule, ning iseloomustati neid kõhklematult laenajatena nii vasak- kui ka parempoolsest ideoloogiast. Mistõttu on raske öelda, mida nimelt tähendab “kolmas tee”; kergem on öelda, mida see ei tähenda. Blair ise on öelnud, see pole vanade vasakpoolsete riigikesksus ega ka uusparempoolsete neoliberalism. Centre left on tegude-ideoloogia. Blair teatas ka Eesti Päevalehes: ”Meie töö on algjärgus ja õppimine toimub töö käigus. Uus leiboristide valitsus rakendab kolmanda tee poliitikat praktikas”. Kõlab tuttavlikult – praktika on tõe kriteerium (Marx); alguses oli Tegu (Mussolini).
Uus-leiboristide motiivi mõistmiseks on olulised kaks nende väljahõigatud põhimõtet: “Õiguste saamine tähendab kohustuste võtmist” ning “Haridus on põhiline!”. Praktikas tähendab see näiteks järgmist: töö kaotanud briti alamal on õigus saada töötu abiraha, ning samas on ta kohustatud tegema kõik endast oleneva uue töö leidmiseks. Ühiskonna ülalpeetavaks jäämist väldib ta õppides midagi uut tegema. Sellist valmisolekut nimetatakse sotsiaalseks mobiilsuseks. Ning arvestagem sellega, et enamik inimesi kipub olema sotsiaalselt inertsed (paljude eestivenelaste soovimatus ning võimetus rääkida eesti keelt on samuti sotsiaalse inertsuse näiteks). Jäänud kord elu rataste vahele, võtab inimene riigi seadustega tagatud almused vastu ning kohanenud sellega, hakkabki lõpuks arvama, et ühiskond on talle töötu abiraha võlgu. Seega tähendavad uus-leiboristide loosungid õiguste-kohustuste tasakaalust ning hariduse esmatähtsusest seda, et riik pole hättajäänule ammeks, vaid abistajaks iseenda aitamisel.
Ma ei tea, mil määral erineb uus-leiboristide “kolmas tee” enne neid valitsenud tooride täterismist, aga vaieldamatult on Blairi põhimõtted igati kiiduväärsed.
Kuid valitsuste needuseks peab heade põhimõtete rakendamiseks leidma raha. Täpsemalt, selle raha peab maksudena kasseerima. Et maksud laekuksid, tuleb tagada soodne ettevõtluskliima. Et tagada soodne ettevõtluskliima, peab ettevõtjate maksusid alandama. Kui alandada maksusid, siis kust tuleb raha, mida vajatakse heade põhimõtete elluviimiseks.
Seoses homme Saksamaal toimuvate valimistega on selles riigis palju räägitud “uuest tsentrist” (neue Mitte), mille kehastuseks on sotsiaaldemokraatliku partei kantslerikandidaat Gerhard Schröder – “saksa Blair”, nagu teda mõnikord nimetatakse. Saksa töösturid ei saa Schröderi partei majandusprogrammist aru, sest seal on kokku segatud kaks vastandlikku kontseptsiooni: programmi suurte tähtede kirjutatu lubab maksude alandamist; väikeste tähtedega kirjutatu seevastu nende tõusu. Die Quadratur des Kreises ehk “ringi nelinurksus”, nagu saksa keeles kenasti väljendatakse.
Mingem Blairi “kolmanda tee” ja Schröderi “nelinurkse ringi” juurest Eesti erakondade geomeetriasse ning topograafiasse. Eesti parteide lemmikpositsioon enne parlamendivalimisi (keskel või natuke siia-sinnapoole) ning nende lemmikideoloogia (liberaalne turumajandus pluss sotsiaalne rehabilitatsioon) näitavad seda, et “nelinurkne ring” on muutunud ka meie parteide sümboliks
