Link kopeeritud!

Nestor kritiseerib: riigireformi ei saa võtta kui ühe ettevõtte saneerimist. Riik ei ole aktsiaselts

 (147)
Eiki Nestor seati kandidaadiks
Eiki Nestor seati kandidaadiksFoto: Andres Putting

Riigikogu esimees Eiki Nestor tänas riigireformi mõttega välja tulnud ettevõtjaid ja kritiseeris seejärel mitut nende ettepanekut.

Ma alustuseks ja seda mitte viisakusest, vaid täiesti siiralt, avaldan tänu riigireformi sihtasutuse loojatele. Me kahetsusväärselt liiga vähe ja kahjuks ilma suurema avaliku huvita vahetame mõtteid sellisel olulisel teemal nagu seda on demokraatlik riik ja selle areng. Lihtsamalt kokkuvõttes – tulevik. Ja mida rohkem on ettepanekute tegijaid, seda parem. Eesti äriringkonnad pidasid vajalikuks luua selleks sihtasutus. Ettepanekud on aga oodatud ka kõigi nende poolt, kes ennast ärimeheks ei loe. Olgu nad siis palga saajad või pensionärid või kes kus mis iganes. Sest see on meie riik ja meie tulevik. See ei ole ei poliitikute riik ega ärimeeste riik ega riigiõiguse teadlaste riik.

Ma ei tea, kuivõrd on sihtasutuse loojate esimesed ideed kivisse raiutud. Aga julgen nendega mõtteid vahetada. Kuidagi jäi tunne, et kas kõik ettepanekud seal on ikka sihtasutuse loojate vahel lõpuni läbi vaieldud. Ütlen kohe, et riigikogus moodustatud vastava komisjoni arusaamad riigireformist on palju avaramad kui sihtasutuse loojatel.

Nüüd aga kasutan võimalust, et paljud sihtasutuse loojad tunnevad mind isiklikult ja teavad, et mulle ei meeldi „ümber nurga“ rääkida.

Vaadake, riigireformi ei saa võtta nii lihtsalt, kui ühe ettevõtte saneerimist. Riik ei ole aktsiaselts või osaühing. See ei tähenda, et me ei peaks võimalikult odavamalt läbi saama ja selles osas on ka kõige rohkem teie ettepanekuid, mis väärivad kaalumist. Aga ikkagi domineerib kulude vähendamise põhjendus ja siinkohal te jääte „fakti kontrollile“ alla. Teie poolt suureks loetud 40,2 % SKP-st on reaalne number. Sellest vähem kulutavad Euroopa arenenud riikidest Iirimaa, Šveits ja Leedu. Ainuke meiega võrreldav riik on siinkohal Leedu, sest ülejäänud kaks kollektiivseid kaitsekulutusi ei tee ja NATOsse ei kuulu. Meie geopoliitiline olukord on hoopis teine.

Samal teemal:

Maksude suhtes tundlike inimestena saan aru, et te jätate kõrvale tõsiasja, mille alusel kiiremini ja kõrgemalt arenenud riikides on avaliku sektori osakaal palju suurem kui Eestis. Aga siinkohal oleks oodanud just sisulisi ettepanekuid selle peamise teie mure lahendamiseks. Kui see 40,2% on liiga palju (millega ma ei ole nõus), siis kus on ettepanek, kus vähendada. Võrreldes teiste riikidega on Eestis kulutused lastetoetustele, riigikaitsele ja haridusele tõesti kõrgemad. Ühe rea ettepanekutes tõesti leidsin. See on pikemalt lahti kirjutamata küll, aga kuidagi ei tahaks uskuda, et te näete meie riigireformi põhilise tulemusena tasulist haridust ja haigete omast taskust kinni makstud tervishoidu? Olgu öeldud, et need on KÕIGE EBAEFEKTIIVSEMAD moodused haridust ja tervishoidu korraldada. Meelega kirjutatud suurte tähtedega, sest see on maailmas kordi kinnitust leidnud tõde.

Ja kui neid põhimuret lahendanud ettepanekuid oli vaid kaks ja needki lahti kirjutamata, siis valdav osa muudab riigi pidamise kulu heal juhul 0,2 % SKP-st, kui sedagi.

Näiteid:

Arutage, palun. Ettepanek, et peaminister oleks ikka peaminister ja tal peaks olema õigus rusikaga lauale virutada ja otsustada, kui õigeks peab. Täiesti reaalne olukord, kui osapooled kokkuleppele ei jõua. Tark peaminister seda sätet mitte kunagi kasutama ei hakka ja püüab võimuliidu kaaslaste seas leida ühist lahendust. Kannatuse kaotanud peaminister võib seda teha ja valitsus on laiali. Tulemus – kui meil täna keskmiselt luuakse kaks võimuliitu nelja Riigikogu volituste aasta jooksul, siis virutava peaministri puhul korra aastas kindlasti, kui mitte rohkem. Ehk teate, et Eesti rahvas hääletas autokraatliku põhiseaduse poolt just seetõttu, et oli tüdinenud pidevatest valitsuse vahetustest ja erakorralistest valimistest. Ehk ei peaks seda viga kordama ?

Loe veel

Järgmine. Ma olen veendunud, et meie tänane põhiseaduse järgimise loogika töötab suurepäraselt. President ei kuuluta seadust välja, kui ta nii arvab. Riigikogu nõustub presidendiga ja parandab. Kui ei nõustu, riigikohus otsustab. Õiguskantsler saab alati teha ettepaneku Riigikogule, kui leiab, et midagi valesti. Läheb vaidluseks, jällegi riigikohus otsustab. Mis sellel loogikal viga on? Ma ei usu, et valdav osa sihtasutuse loojatest oleks seisukohal, et õiguskantsleri institutsioon tuleks nullida ning luua Riigikohtu juurde kogu, kes iga vähegi tundliku seaduse vastuvõtmisel arutab selle vastavust põhiseadusega. Aga nii ma välja loen. Ma sügavalt ja veendunult austan kohtuvõimu iseseisvust, aga olen ka seda usku, et rahva poolt otse valitud kogu ja nende poolt volitatud kohtu kooslus ei saa omada sisuliselt samaväärseid õigusi. Miks muuta seda, mis töötab ja hästi töötab?

Ekspertide osa suurendamisest otsustamisel. Siiralt ja põhimõtteliselt nõus, aga oluline seejuures ei ole mitte ekspertide arv, vaid selgus, kes, kus ja mida otsustab. Milliseid teenuseid millistes haiglates on mõistlik pakkuda on täiesti kindlasti ekspertide otsuse koht. Kui nüüd inimestele ekspertide otsus ei ole meelepärane, siis vastutab kes? Minister, kes otsust ei langetanud? Riigikogu? President? Vaat siin selguse saamine ja otsuste langetamise loogika mõistmine on palju olulisem kui miski muu.

Ma ei häbene olla veelkord ja veelkord ebameeldiv tõega – Riigikogu on rahva poolt valitud. Mina ei ole neid tõesti tööle võtnud, teie olete. Ja iga katse vähendada valitud kogu õigusi on sama, mis vähendada valijatele antud õigusi.

Ja nüüd „peaküsimuse“ juurde, mitu liiget peaks olema Riigikogus? Kui lubate siinkohal ironiseerida, siis kas tõesti väljapakutav tasuline haridus ja tervishoid kahvatuvad selle kõrval? Tõsiselt aga – oluline on meie riigi tuleviku seisukohalt hoopis see, mitu erinevat maailmanägemust on Riigikogus. Tänane seadus eeldab, et kõik need, kelle toetus valimistel on 5% ja rohkem on parlamendis ja ei tee poliitikat parlamendi ees. Eelmise riigikogu kogemus ütleb mulle, et neli fraktsiooni on liiga vähe. Ma usun, et neid arusaamu, kellel toetus rohkem kui 5%, on rohkem. Kaheparteisüsteemi Eestis ei tule, valijad ei luba! Väga hea. Ja nüüd arvutagem koos. Tänase arvu juures on kõige väiksem riigikogu fraktsiooni kooslus viieliikmeline, mingil juhul ka nelja. Kui nüüd liikmete arv väheneb, on kõige väiksem veel väiksem, näiteks kolm. Riigikogus täiel rindel kaasa löömiseks ja oma valijate esindamiseks on tegelik miinimum kümme, sest nii palju on täna alalisi komisjone. Seda arvu tõesti saaks ka vähendada, aga mitte sinnamaani, et need kolm saadikut suudaks kõiki valdkondi haarata. Ja mis nad siis teevad ? Võitlevad lõpuni ja lahkuvad või ühinevad kõige lähedasemaga? Kokkuvõtteks – erinevate arusaamade arvu vähendamine Riigikogus suurendab eriarvamusi valijate ja nende poolt valitud kogu vahel. Kas meil on seda vaja?

Kõik need mõtted on ka sihtasutuse loojatele mõtlemiseks. Vabandan, aga kuidagi jäi mulje, et pea kümne aasta tagune Raidla idee pole vahepeal edasi liikunud. Teie tegusust silmas pidades ma arvan, et kõikidesse ettepanekutesse teil pole olnud aega ka süvitsi minna. Kui eksin, vabandan. Riigireformi eesmärk peaks olema riik, mida me kõik paremini mõistame.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare