Niguliste vahetab omanikku
Pajatan teile kohe järjekordse loo, mis tõestab, kui abitu võib olla üks surelik ussike ja kui vägev olen mina.
Pidasin neil päevil telefonikõneluse oma truu sulase piiskop Põdraga. Vaene mees oli surmani väsinud, hingeldas ja puhkis, nii et valus kuulata.
„Kus sa ennast sedasi ribadeks oled tõmmanud?” imestasin mina. „Ega sind pole ometi tabanud see alp haigus, mis kiusab paljusid nõdra usuga meesterahvaid, kes usuvad, et sporti tehes võivad nad oma patuseid elupäevi pikendada? See on jumalakartmatu mõte! Tuleta meelde vana paksu Noad, kes veeuputusest eluga pääses, samal ajal kui kõik sportlased voogudes hukkusid! Mina teen, mida tahan, ja ükski käbi ei köhi!”
„Ei, armuline Issand!” pomises piiskop. „Ma ei teinud sporti. Käisin Niguliste kirikut vedamas.”
„Mismoodi vedamas?” imestasin mina. „Kuidas saab kirikut vedada?”
„Eks ikka nii, et sidusin talle köie ümber ja tõmbasin. Aga ta, raisk, on nagu maa külge liimitud, ei nihkunud mitte millimeetritki. Päev otsa tirisin ja sikutasin, lõpuks ei jaksanud enam püstigi seista, lebasin kiriku kõrval, vaatasin taevas sõudvaid pilvi ja oigasin.”
See jutt tegi mulle palju nalja.
„Oi, Põdrake, küll sina oled ikka totu! Ega siis inimene ei jaksa kirikut vedada. Ja milleks sul seda üldse tarvis on? Kuhu sa selle Niguliste kiriku siis lohistada tahtsid?”
„Kuidas milleks? Endale tahtsin saada. On see kellegi asi, et riik seal sees muuseumi peab, turistidele „Surmatantsu” näitab ja kogu piletiraha enda taskusse kummutab!” seletas piiskop. „Mul on ometi ka talaaril mitu ilusat taskut, miks need tühjad peavad seisma? Eks see ole ju loomulik, et kirik kuulub pühadele meestele, mitte uskmatutele paganatele. Tooks meile kena kopika sisse. Aga paganad on kurjad ja kavalad, nad ei taha Nigulistet ära anda. Mõtlesingi siis, et tirin kiriku oma suvilasse, mul on seal tihe lepavõsa, peidan sinna ära.”
Kukekomm Põdrale
No mis sa oskad öelda sellise püha lihtsameelsuse peale! Isegi süda läks haledaks, saatsin Põdrale kukekommi, et lutsi seda ja puhka tehtud tööst. Eesmärk oli inimesel ju õilis – tõepoolest, varandust pole kunagi liiga palju, päris õige oleks ka Nigulistele käpp peale panna. Aga liiga nõder oli piiskopi ramm, Jumal peab ikka ise härjal sarvist haarama. Noh, ja saatsingi Rein Langile voodisse kirbud...
Esimesed paar tundi pani mees vapralt vastu. Kannatas, hambad ristis, vähkres ja urises:
„Ei anna! Mingi hinna eest ei anna! Niguliste peab jääma muuseumiks!”
Mulle tuli meelde, kuidas Giordano Bruno täpselt samamoodi tuleriidal rapsis, ka lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud anda mulle oma kahetoalist korterit. Kinnisvara küsimustes pole mõtet minuga vägikaigast vedada, Lang peaks ju ajalugu tundma. Kas mul siis kirpe vähe on? Tegin ristimärgi, õnnistasin uut tuhatkonda ja saatsin nad teele.
Nüüd hakkas voodist juba karjeid kostma.
„Ai, ai, need kirbud hammustavad valusasti! Ai, ai!”
„Anna Niguliste mulle, siis jätavad su rahule.”
„Niguliste muuseum-kontserdisaal on Eesti riigi omand!”
„Kas tõesti? Kirbud, andke valu!”
„Ai, ai! Nüüd pistavad mu päris nahka! Olgu, võta, ainult kutsu need vastikud satikad ära! Susi sind söögu!”
Vaat nii aetakse asju! Vaat nii sünnivad suured kultuuripoliitilised otsused!
