Nimemood
Nimel on iga inimese jaoks väga isiklik tähendus, kuid läbi aegade on innukalt avalikult väideldud, milliseid nimesid sobib vanematel oma lastele panna. Valikut on omakorda püütud mõjutada nii soovituslike nimeraamatute kui seadusesätetega.
Eesti Keele Instituudi sektorijuhataja Peeter Päll ei ole enda sõnul ühegi teise rahva puhul sellist nimedega originaalitsemist täheldanud. Uuendamise tuhin on nimepilti mitmekesistanud, kuid toonud ka keelele üdini võõraid või vigaseid nimevorme.
Eestis vaibus 1920-ndatel ajakirjanduses puhkenud arutelu, kas eestlased peaksid enam rahvuslikke nimesid eelistama, sallivasse tõdemusse, et nimi on selle panija isikliku eelistuse ja maitse asi. Eestlaste eesnimedest aastatel 1930-90 magistritöö kirjutanud Annika Hussar täheldab, et suurimad muutused eesti nimevaras on sel sajandil siiski olnud kantud eesmärgist võtta kasutusele eestipärased nimed. Nii eestindati 1930. aastatel perekonnanimede kõrval ka eesnimesid.
Eesnimede kõlblikkust kaalusid toona Akadeemilise Emakeele Seltsi keelekomisjon ja Nimede Eestistamise Keskbüroo, kuid nende seisukohad olid mõeldud soovitustena. "Perekonnaseisuametniku käsiraamat" (1939) soovitas loobuda vana- või võõrapärase kirjaviisiga nimedest ning andis juhiseid nende kirjutamiseks eesti keele reeglite kohaselt, kuid võõrapärast nime panna otsesõnu ei keelatud. Samuti võis lapsele panna piiramatul hulgal nimesid. Perekonnaseisuametnik sai mitmeosalise nime sissekandmisest keelduda vaid siis, kui see sünniakti vastavasse lahtrisse ei mahtunud.
Praegu on Eestis nimevalik piiratud kahe perekonnaseaduses sätestatud põhimõttega. Lapsele võib anda maksimaalselt kolm eesnime või ühe kahekordse eesnime ja nimi ise peab olema kooskõlas heade kommete ja tavadega. Viimase põhimõtte järgimine sõltub puhtalt perekonnaseisuametniku delikaatsusest ja veenmisjõust. Peeter Päll leiab, et kavandatav isikunime seadus võiks muuhulgas kehtestada mõned konkreetsemad nimepaneku reeglid, et tõrjuda kasvõi keeleliselt väärastunud vorme.
Rohked reeglid mõjuksid siiski ahistavalt ega pruugi soovitud tulemust anda. Näiteks kaotas nõukogudeaegne kaksiknimede keeld küll sidekriipsuga ühendatud nimekujud, kuid asemel tulid Mariliis ja Pilleriin.
Ühe nimede korrastamise abinõuna on levinud lihtne reegel: ebahariliku nime võib registreerida, kui inimene tõestab, mis rahvuse seas on see kasutusel. Nii tuli keeleinstituudile kord Rootsist päring nime Osis kohta, mida keeleteadlased siiski Eestile omaseks ei tunnistanud.
Kui tahta nimevalikut mõjutada, on seda piirangute seadmise asemel või-malik saavutada inimesi harides. Näiteks on maitset suuresti mõjutanud nimede päritolu seletavad raamatud ja kalendrid. Samuti aitaks "kirjaoskamatute" nimede vastu see, kui inimestele taktitundeliselt seletada, milliseid probleeme võivad väärdunud nimevormid nende lapsele tulevikus põhjustada.
