NOAM CHOMSKY: Ühendriikides on sisuliselt üheparteisüsteem
•• Gabor Steingart: Professor Chomsky, kapitalismi katedraalid on kokku varisenud, konservatiivne valitsus veedab oma viimaseid nädalalaid natsionaliseerimiskavade seltsis. Mis tundeid see teis tekitab?
Chomsky: Aeg on liiga keeruline ja kriis liiga tõsine, et lubada endale kahjurõõmu. Asju perspektiivis vaadates oli finantskriisi tulek täiesti ennustatav, vähemasti selle üldise loomuse osas, kui mitte ulatuse mõttes. Turg on alati ebatõhus.
•• Mida täpsemalt te ette aimasite?
Finantsvaldkonnas nagu teisteski valdkondades esineb riske, mis jäetakse kalkulatsioonidest kõrvale. Kui te müüte mulle auto, siis me oleme iseenda jaoks teinud ehk päris hea tehingu. Kuid sellel tehingul on ka mõju, mida me arvesse ei võta. Saastet tekib rohkem, bensiinihind kerkib ja rohkem tekib ka ummikuid. See on meie tehingu väline maksumus. Finantsasutuste puhul on see maksumus tohutu.
•• Kuid kas riski võtmine pole pankade ülesanne?
Jah, aga seda juhul, kui risk on hästi juhitud, nagu Goldman Sachsil, mis tegeleb ise oma riskidega ja kannab ise oma kaotused. Kuid ükski finantsasutus ei tule toime süsteemsete riskidega. Riski seega alahinnatakse ja võetakse rohkem riske, kui oleks majanduse jaoks mõistlik. Valitsusepoolne dereguleerimise ja finantsilise liberaliseerimise võit on järsult teravdanud süsteemse riski ohu võimalust, finantsilise tsunami võimalust.
•• Kas on ikka õige süüdistada kõiges Wall Streeti? Kas siis Main Street, Ameerika keskklass, ei elagi laenatud raha arvel, mida võidakse, aga ei tarvitseta tagasi maksta?
Eramajapidamiste võlakoorem on meeletu. Kuid ma ei peaks üksikisikuid selle eest vastutavaks. See konsumerism põhineb tõsiasjal, et meie ühiskonda valitsevad ärihuvid. Inimesi kutsub tarbima massiivne propaganda. Tarbimine aitab teenida kasumeid ja tarbimine on hea poliit-eliidi jaoks.
•• Kuidas tuleb see poliitikutele kasuks, kui elanikkond sõidab palju autoga ja käib palju poes?
Tarbimine juhib inimeste tähelepanu kõrvale. Oma elanikkonda ei saa juhtida jõuga, kuid tarbimisega on võimalik nende tähelepanu kõrvale juhtida.
•• Mõni aeg tagasi nimetasite te Ameerika Ühendriike “võimsaimaks riigiks maa peal”. Kuidas sobib see kokku sellega, mida te praegu räägite?
Ühendriigid on päris mitmes mõttes võimas riik. Sõnavabadus on siin kaitstud rohkem kui üheski teises riigis. See on ka väga vaba ühiskond. Ameerikas ajab professor mehaanikuga juttu. Nad on samas kategoorias.
•• Alexis de Tocqueville, kes rändas 170 aasta eest läbi USA, teatas, et “rahvas valitseb Ameerika poliitilist maailma samamoodi nagu Jumal valitseb maailmaruumi”. Kas ta oli unistaja?
James Madison arvas põhiseaduslikus kogus, et riigivõimu tuleb kasutada “kaitsmaks rikast vähemust enamuse eest”. Ja seepärast on senatis ainult sada liiget, kes on peamiselt rikkad ja kellele on antud üsna palju võimu. Esindajatekojale, kuhu kuulub mitusada liiget ja mis on demokraatlikum, on antud palju vähem võimu.
Isegi liberaalid nagu Walter Lippmann, kes oli üks 20. sajandi juhtivaid mõtlejaid, arvasid, et ühes korralikult toimivas demokraatias tuleks valitsevat intelligentset vähemust kaitsta “metsistunud karja trampimise ja möirete eest”. Hiljuti väljendas konservatiivide hulgas oma suhtumist demokraatiasse asepresident Dick Cheney. Talt küsiti, miks ta toetab Iraagi sõja jätkamist, kui inimesed on sellele ägedalt vastu. Tema vastus oli: “Ja siis?”
•• Tänavuste presidendivalimiste lööksõna on “muutus”. Kas teie näete Ühendriikides mingit kohe toimuvate, tajutavate muutuste võimalust? Või kui kasutada Obama lahinguhüüdu: kas te tunnete, nagu oleks teis midagi “lõkkele löönud”?
Mitte kõige vähematki. Euroopa reaktsioon Obamale on Euroopa pettekujutelm.
•• Aga ta väljendab asju, mida Euroopa on pikalt oodanud. Ta räägib üleatlandilisest partnerlusest, diplomaatia esmasusest ja Ameerika ühiskonna lepitamisest.
See kõik on retoorika. Keda see huvitab? Kogu valimiskampaania tegeleb paisuva retoorika, lootuse, muutuse, kõikvõimalike asjadega, aga mitte tõeliste teemadega.
•• Kas te eelistaksite teise poole meeskonda: 72-aastast Vietnami veterani McCaini ja endist Alaska iluduskuningannat Sarah Palinit?
Sarah Palini fenomen on väga veider. Kui keegi vaataks meid Marsilt, siis arvaks ta, et me oleme hulluks läinud.
•• Verisemad konservatiivid ja religioossed valijad paistavad olevat vaimustunud.
Ei tohi unustada, et selle riigi rajasid usufanaatikud. Usufundamentalistid mängivad valimistel suurt rolli Jimmy Carteri ajast alates. Tema oli esimene president, kes esitles ennast taas-sündinud kristlasena. See süütas kampaaniamänedÏeride peades tulukese: teeskle, et sa oled fanaatiline usklik, ja sa kogud kohe kolmandiku hääli. Keegi ei küsinud, kas Lyndon Johnson käis iga päev kirikus. Bill Clinton on ilmselt sama religioosne kui mina, tähendab null, aga tema mänedÏerid kandsid hoolt selle eest, et ta oleks iga pühapäeva hommikul baptisti kirikus laulmas.
•• Kas teile McCaini juures miski ei meeldi?
Ühes aspektis on ta oma vastasest ausam. Ta ütleb otse välja, et nende valimiste küsimuseks pole valdkondlikud teemad, vaid isiksused. Demokraadid pole päris sama ausad, isegi kui nad arvavad sedasama.
•• Nii et teie jaoks esindavad vabariiklased ja demokraadid vaid sama poliitilise platvormi kergelt erinevaid variatsioone?
Loomulikult erinevusi on, aga need pole fundamentaalsed. Kellelgi ei peaks olema mingeid illusioone. USA-s on sisuliselt üheparteisüsteem ja valitsev partei on äripartei.
•• Te liialdate. Peaaegu kõigis olulistes küsimustes – rikaste maksustamisest kuni tuumaenergeetikani – on nende seisukohad erinevad. Ja vähemalt sõja ja rahu küsimustes erinevad parteid märgatavalt. Vabariiklased tahavad sõdida Iraagis võiduni, isegi kui see McCaini sõnul peaks võtma sada aastat. Demokraadid nõuavad väljatõmbumisplaani.
Kui vaatame neid “erinevusi” lähemalt, siis adume, kui piiratud ja küünilised need on. “Pistrikud” ütlevad: kui me jätkame, siis suudame võita. “Tuvid” ütlevad: see maksab meile liiga palju. Aga katsuge leida Ameerika poliitikut, kes ütleks selgelt, et küsimus pole selles, kas me võidame või mitte, on see kulukas või mitte. Mäletate venelaste sissetungi Afganistani? Põhiküsimus on selles, kas me kohaldame endale samu standardeid kui teistele.
•• Mis hoiab intellektuaale küsimusi esitamast ja neile kriitiliselt vastamast? Te kiidate ju Ühendriikide sõnavabadust.
Intellektuaalide maailm on sügavalt konformistlik. Hans Morgenthau, kes oli realistliku rahvusvaheliste suhete teooria looja, taunis kunagi intellektuaalide “konformistlikku võimule kuuletumist”. George Orwell kirjutas, et rahvuslased, kes moodustavad sisuliselt kogu riigi intellektuaalide klassi, mitte ainult ei jäta oma riigi kuritegusid taunimata, vaid neil on ka märkimisväärne võime neid mitte näha. See on õige. Me räägime palju teiste kuritegudest. Kui tegemist on meie endi kuritegudega, oleme rahvuslased orwellilikus mõttes.
•• Kas siis ei ole või polegi olnud valju protesti Iraagi sõja vastu, nii USA-s kui ka mujal maailmas?
Iraagi sõja vastu on palju suurem protest kui oli Vietnami sõja vastu. Kui Vietnamis oli 150 000 USA sõjaväelast ja 4000 surmasaanut, ei hoolinud sellest keegi. Kui Kennedy 1962. aastal Vietnami tungis, siis selle peale lihtsalt haigutati.
•• Lõpetuseks – ehk võiksite pakkuda midagi lepitavat?
Ameerika ühiskond on muutunud tsiviliseeritumaks – suuresti 1960-ndate aktivistide tegevuse tulemusel. Meie ühiskond, ja ka Euroopa oma, muutus vabamaks, avatumaks, demokraatlikumaks ja paljude jaoks ka küllalt õudust äratavaks. See põlvkond mõisteti seetõttu süüdi. Aga tal oli mõju.
© Der Spiegel/The New York
Times Syndicate