Link kopeeritud!

NOAM CHOMSKY: Ühendriikides on sisuliselt üheparteisüsteem

 (63)

Intellektuaal Noam Chomsky on olnud kauaegne Ameerika konsumerismi ja ülivõimu kritiseerija. Usutlus keskendub finantskriisile ja presidendivalimistele.

 •• Gabor Steingart: Professor Chomsky, kapitalismi katedraalid on kokku varisenud, konservatiivne valitsus veedab oma viimaseid nädalalaid natsionaliseerimiskavade seltsis. Mis tundeid see teis tekitab?

Chomsky: Aeg on lii­ga kee­ru­li­ne ja kriis lii­ga tõsi­ne, et lu­ba­da en­da­le kah­jurõõmu. As­ju pers­pek­tii­vis vaa­da­tes oli fi­nantsk­rii­si tu­lek täies­ti en­nus­ta­tav, vä­he­mas­ti sel­le üldi­se loo­mu­se osas, kui mit­te ula­tu­se mõttes. Turg on ala­ti ebatõhus.

•• Mida täpsemalt te ette aimasite?

Fi­nants­vald­kon­nas na­gu teis­tes­ki vald­kon­da­des esi­neb ris­ke, mis jäe­tak­se kal­ku­lat­sioo­ni­dest kõrva­le. Kui te müüte mul­le au­to, siis me ole­me iseen­da jaoks tei­nud ehk pä­ris hea te­hin­gu. Kuid sel­lel te­hin­gul on ka mõju, mi­da me ar­ves­se ei võta. Saas­tet te­kib roh­kem, ben­sii­ni­hind ker­kib ja roh­kem te­kib ka um­mi­kuid. See on meie te­hin­gu vä­li­ne mak­su­mus. Fi­nant­sa­su­tus­te pu­hul on see mak­su­mus to­hu­tu.

•• Kuid kas riski võtmine pole pankade ülesanne?

Jah, aga se­da ju­hul, kui risk on häs­ti ju­hi­tud, na­gu Gold­man Sachsil, mis te­ge­leb ise oma ris­ki­de­ga ja kan­nab ise oma kao­tu­sed. Kuid üks­ki fi­nant­sa­su­tus ei tu­le toi­me süsteem­se­te ris­ki­de­ga. Ris­ki see­ga ala­hin­na­tak­se ja võetak­se roh­kem ris­ke, kui oleks ma­jan­du­se jaoks mõist­lik. Va­lit­su­se­pool­ne de­re­gu­lee­ri­mi­se ja fi­nant­si­li­se li­be­ra­li­see­ri­mi­se võit on jär­sult te­rav­da­nud süsteem­se ris­ki ohu võima­lust, fi­nant­si­li­se tsu­na­mi võima­lust.

Samal teemal:

•• Kas on ikka õige süüdistada kõiges Wall Streeti? Kas siis Main Street, Ameerika keskklass, ei elagi laenatud raha arvel, mida võidakse, aga ei tarvitseta tagasi maksta?  

Era­ma­ja­pi­da­mis­te võla­koo­rem on mee­le­tu. Kuid ma ei peaks üksi­ki­si­kuid sel­le eest vas­tu­ta­vaks. See kon­su­me­rism põhi­neb tõsias­jal, et meie ühis­kon­da va­lit­se­vad äri­hu­vid. Ini­me­si kut­sub tar­bi­ma mas­siiv­ne pro­pa­gan­da. Tar­bi­mi­ne ai­tab tee­ni­da ka­su­meid ja tar­bi­mi­ne on hea po­lii­t-e­lii­di jaoks.

•• Kuidas tuleb see poliitikutele kasuks, kui elanikkond sõidab palju autoga ja käib palju poes?

Tar­bi­mi­ne ju­hib ini­mes­te tä­he­le­pa­nu kõrva­le. Oma ela­nik­kon­da ei saa juh­ti­da jõuga, kuid tar­bi­mi­se­ga on võima­lik nen­de tä­he­le­pa­nu kõrva­le juh­ti­da.

•• Mõni aeg tagasi nimetasite te Ameerika Ühendriike “võimsaimaks riigiks maa peal”. Kuidas sobib see kokku sellega, mida te praegu räägite?

Ühend­rii­gid on pä­ris mit­mes mõttes võimas riik. Sõna­va­ba­dus on siin kaits­tud roh­kem kui ühes­ki tei­ses rii­gis. See on ka vä­ga va­ba ühis­kond. Amee­ri­kas ajab pro­fes­sor me­haa­ni­ku­ga jut­tu. Nad on sa­mas ka­te­goo­rias.

•• Alexis de Tocqueville, kes rändas 170 aasta eest läbi USA, teatas, et “rahvas valitseb Ameerika poliitilist maailma samamoodi nagu Jumal valitseb maailmaruumi”. Kas ta oli unistaja?

Ja­mes Ma­di­son ar­vas põhi­sea­dus­li­kus ko­gus, et rii­givõimu tu­leb ka­su­ta­da “kaits­maks ri­kast vä­he­must ena­mu­se ees­t”. Ja seepä­rast on se­na­tis ai­nult sa­da lii­get, kes on pea­mi­selt rik­kad ja kel­le­le on an­tud üsna pal­ju võimu. Esin­da­ja­te­ko­ja­le, ku­hu kuu­lub mi­tu­sa­da lii­get ja mis on de­mok­raat­li­kum, on an­tud pal­ju vä­hem võimu.

Ise­gi li­be­raa­lid na­gu Wal­ter Lipp­mann, kes oli üks 20. sa­jan­di juh­ti­vaid mõtle­jaid, ar­va­sid, et ühes kor­ra­li­kult toi­mi­vas de­mok­raa­tias tu­leks va­lit­se­vat in­tel­li­gent­set vä­he­must kaits­ta “met­sis­tu­nud kar­ja tram­pi­mi­se ja möi­re­te ees­t”. Hil­ju­ti väl­jen­das kon­ser­va­tii­vi­de hul­gas oma suh­tu­mist de­mok­raa­tias­se asep­re­si­dent Dick Che­ney. Talt küsi­ti, miks ta toe­tab Iraa­gi sõja jät­ka­mist, kui ini­me­sed on sel­le­le äge­dalt vas­tu. Te­ma vas­tus oli: “Ja siis?”

•• Tänavuste presidendivalimiste lööksõna on “muutus”. Kas teie näete Ühendriikides mingit kohe toimuvate, tajutavate muutuste võimalust? Või kui kasutada Obama lahinguhüüdu: kas te tunnete, nagu oleks teis midagi “lõkkele löönud”?

Mit­te kõige vä­he­mat­ki. Eu­roo­pa reakt­sioon Oba­ma­le on Eu­roo­pa pet­te­ku­ju­telm.

Loe veel

•• Aga ta väljendab asju, mida Euroopa on pikalt oodanud. Ta räägib üleatlandilisest partnerlusest, diplomaatia esmasusest ja Ameerika ühiskonna lepitamisest.

See kõik on re­too­ri­ka. Ke­da see hu­vi­tab? Ko­gu va­li­mis­kam­paa­nia te­ge­leb pai­su­va re­too­ri­ka, loo­tu­se, muu­tu­se, kõikvõima­li­ke as­ja­de­ga, aga mit­te tõelis­te tee­ma­de­ga.

•• Kas te eelistaksite teise poole meeskonda: 72-aastast Vietnami veterani McCaini ja endist Alaska iluduskuningannat Sarah Palinit?

Sa­rah Pa­li­ni fe­no­men on vä­ga vei­der. Kui kee­gi vaa­taks meid Mar­silt, siis ar­vaks ta, et me ole­me hul­luks läi­nud.

•• Verisemad konservatiivid ja religioossed valijad paistavad olevat vaimustunud.

Ei to­hi unus­ta­da, et sel­le rii­gi ra­ja­sid usu­fa­naa­ti­kud. Usu­fun­da­men­ta­lis­tid män­gi­vad va­li­mis­tel suurt rol­li Jim­my Car­te­ri ajast ala­tes. Te­ma oli esi­me­ne pre­si­dent, kes esit­les en­nast taas-sündi­nud krist­la­se­na. See süütas kam­paa­niamä­nedÏeri­de pea­des tu­lu­ke­se: teesk­le, et sa oled fa­naa­ti­li­ne usk­lik, ja sa ko­gud ko­he kol­man­di­ku hää­li. Kee­gi ei küsi­nud, kas Lyn­don John­son käis iga päev ki­ri­kus. Bill Clin­ton on ilm­selt sa­ma re­li­gioos­ne kui mi­na, tä­hen­dab null, aga te­ma mä­nedÏerid kand­sid hoolt sel­le eest, et ta oleks iga pühap­äe­va hom­mi­kul bap­tis­ti ki­ri­kus laul­mas.

•• Kas teile McCaini juures miski ei meeldi?

Ühes as­pek­tis on ta oma vas­ta­sest au­sam. Ta ütleb ot­se väl­ja, et nen­de va­li­mis­te küsi­mu­seks po­le vald­kond­li­kud tee­mad, vaid isik­su­sed. De­mok­raa­did po­le pä­ris sa­ma au­sad, ise­gi kui nad ar­va­vad se­da­sa­ma.

•• Nii et teie jaoks esindavad vabariiklased ja demokraadid vaid sama poliitilise platvormi kergelt erinevaid variatsioone?

Loo­mu­li­kult eri­ne­vu­si on, aga need po­le fun­da­men­taal­sed. Kel­lel­gi ei peaks ole­ma min­geid il­lu­sioo­ne. USA-s on si­su­li­selt ühe­par­teisüsteem ja va­lit­sev par­tei on äri­par­tei.

•• Te liialdate. Peaaegu kõigis olulistes küsimustes – rikaste maksustamisest kuni tuumaenergeetikani – on nende seisukohad erinevad. Ja vähemalt sõja ja rahu küsimustes erinevad parteid märgatavalt. Vabariiklased tahavad sõdida Iraagis võiduni, isegi kui see McCaini sõnul peaks võtma sada aastat. Demokraadid nõuavad väljatõmbumisplaani.

Kui vaa­ta­me neid “e­ri­ne­vu­si” lä­he­malt, siis adu­me, kui pii­ra­tud ja küüni­li­sed need on. “Pist­ri­kud” ütle­vad: kui me jät­ka­me, siis suu­da­me võita. “Tu­vi­d” ütle­vad: see mak­sab mei­le lii­ga pal­ju. Aga kat­su­ge lei­da Amee­ri­ka po­lii­ti­kut, kes ütleks sel­gelt, et küsi­mus po­le sel­les, kas me võida­me või mit­te, on see ku­lu­kas või mit­te. Mä­le­ta­te venelaste sis­se­tun­gi Af­ga­nis­ta­ni? Põhiküsi­mus on sel­les, kas me ko­hal­da­me en­da­le sa­mu stan­dar­deid kui teis­te­le.

•• Mis hoiab intellektuaale küsimusi esitamast ja neile kriitiliselt vastamast? Te kiidate ju Ühendriikide sõnavabadust.

In­tel­lek­tuaa­li­de maailm on süga­valt kon­for­mist­lik. Hans Mor­gent­hau, kes oli rea­list­li­ku rah­vus­va­he­lis­te su­he­te teoo­ria loo­ja, tau­nis ku­na­gi in­tel­lek­tuaa­li­de “kon­for­mist­lik­ku võimu­le kuu­le­tu­mis­t”. Geor­ge Or­well kir­ju­tas, et rah­vus­la­sed, kes moo­dus­ta­vad si­su­li­selt ko­gu rii­gi in­tel­lek­tuaa­li­de klas­si, mit­te ai­nult ei jä­ta oma rii­gi ku­ri­te­gu­sid tau­ni­ma­ta, vaid neil on ka mär­ki­misväär­ne võime neid mit­te nä­ha. See on õige. Me rää­gi­me pal­ju teis­te ku­ri­te­gu­dest. Kui te­ge­mist on meie en­di ku­ri­te­gu­de­ga, ole­me rah­vus­la­sed or­wel­li­li­kus mõttes.

•• Kas siis ei ole või polegi olnud valju protesti Iraagi sõja vastu, nii USA-s kui ka mujal maailmas?

Iraa­gi sõja vas­tu on pal­ju suu­rem pro­test kui oli Viet­na­mi sõja vas­tu. Kui Viet­na­mis oli 150 000 USA sõjav­äe­last ja 4000 sur­ma­saa­nut, ei hoo­li­nud sel­lest kee­gi. Kui Ken­ne­dy 1962. aas­tal Viet­na­mi tun­gis, siis sel­le pea­le liht­salt hai­gu­ta­ti.

•• Lõpetuseks – ehk võiksite pakkuda midagi lepitavat?

Amee­ri­ka ühis­kond on muu­tu­nud tsi­vi­li­see­ri­tu­maks – suu­res­ti 1960-nda­te ak­ti­vis­ti­de te­ge­vu­se tu­le­mu­sel. Meie ühis­kond, ja ka Eu­roo­pa oma, muu­tus va­ba­maks, ava­tu­maks, de­mok­raat­li­ku­maks ja pal­ju­de jaoks ka küllalt õudust ära­ta­vaks. See põlv­kond mõis­te­ti seetõttu süüdi. Aga tal oli mõju.

© Der Spie­gel/The New York

Ti­mes Syn­di­ca­te

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare