On alanud Pärnu maantee rekonstrueerimine Kadaka pst. ringristmikust kuni Laane tänava ristmikuni (mida mõnes kohas on nimetatud ka Rohula-Laane lõiguks).Avaldatud informatsiooni järgi koostas rekonstrueerimise projekti SKA Inseneribüroo OÜ. Projekt koostati Tallinna linnavalitsuse tellimusel, seega ka tema soove järgides. Nõmme linnaosa valitsusele oli selle juures jäetud arvatavasti vaid avalikkusele tutvustaja ja sealt tuleva kriitika puhverdaja osa.
Pärnu maantee rekonstrueerimise 1. etapi projekt oli avalikkusele tutvumiseks välja pandud 24. märtsist kuni 4. aprillini Nõmme linnaosa valitsuses. Tutvusin sellega väljapandud mahus (asendiplaan ja liiklusskeem). Projekti 2. etapp oleks ilmselt rekonstrueerimine Laane tänavast kuni Hiiu raudteeülesõidu ristmikuni.
Projektiga tutvudes leidsin selles sedavõrd palju kohalike oludega sobimatuid lahendusi, et see ajendas mind koostama eriarvamuse. Saatsin selle elektronpostiga avalikustamisel osutatud aadressile Nõmme linnaosa valitsusse. Olgu öeldud, et see arvamus on siiani jäänud vastuseta nii Nõmme linnaosa valitsuse, kui ka Tallinna linnavalitsuse poolt, kellele avalikustamise tulemuse materjalid, ja sellega ilmselt ka elanike arvamustele vastamise kohustus, edasi anti. Jään seda vastust siiski ootama, sest tahaksin ikkagi näha linnavalitsuse ja linnaosa valitsuse spetsialistide vastuseid esitatud küsimustele kirjalikul kujul. Loodan sellisel kujul nendest välja lugeda nende seisukohti, mis suulises vormis vastamisel paljude ametnike puhul jääb peitu neile vist tavapärase üldsõnalise kõnetulva sisse, millest tegelikku vastust leida on tihti osutunud peaaegu võimatuks (Ei tahaks siin kasutada terminit demagoogia, kuigi ilmselt on suulistes vastustes selle osakaal siiski väga suur).
Pärnu maantee rekonstrueerimine või remont selle lõigu osas iseenesest oli muidugi hädavajalik, sest kogu taasiseseisvumisejärgsel perioodil ei ole sellel Pärnu maantee lõigul praktiliselt midagi tehtud, peale ohtlikuks muutunud aukude lappimise. Muidugi leidub Nõmmel ka veelgi halvemas olukorras olevaid magistraaltänavaid, nagu näiteks Hiiu tänav. Kuid ilmselt määravad rekonstrueerimise teostamise järjekorda ka muud asjaolud, kui tänava sõidukõlbulikkus. 
Üldine hinnang projektile
Tutvumiseks välja pandud projekti puhul torkas silma kavandatava rekonstrueerimise mastaabi mittevastavus kohaliku liikluse vajadustega. Ilmselgelt on tegemist kolmanda Pääsküla läbiva transiitliikluse magistraali väljaehitamisega (teised kaks on Vabaduse puiestee ja Kadaka puiestee), seega siis vastavalt Suur-Tallinna ja muudele üleriiklikele ja veelgi laiaulatuslikumatele vajadustele (EL, Via Baltica, jms.).
Rekonstrueerimise projekti suurimaks teostuslikuks puuduseks tuleb lugeda seda, et võrreldes olemasolevaga, on kavas oluliselt suurendada asfaldi ja kivikatte alla minevat pinda. Koos sellega väheneb märgatavalt haljastuse osa, mis üldmulje järgi seni oli asfaldi suhtes isegi väikeses ülekaalus.
Tulemus saab seega olema kahjuks üsna sarnane täiesti lagedaks raiutud Vabaduse puiesteega ja samuti hiljuti pärnade ja teiste suurte lehtpuude mahavõtmise tõttu väga halva maine saanud, samuti viierealiseks rekonstrueeritud Männiku teega.
Kui kõik hakkab toimuma projekti kohaselt, siis jäävad Pääsküla ja osaliselt ka Kivimäe elanikele varsti vaid mälestused ja fotod sellest, milline oli Pärnu maantee kõrghaljastus enne rekonstrueerimist. Hüvasti tuleb jätta rohkem kui 20 männipuuga, seda vähem kui kilomeetrisel lõigul Suvila tänavast Laane tänavani. Enamus nendest puudest on juba auväärses sajandivanuses eas männid. See, et nende hulgas on ka mõned jalal kuivanud puud, ei tee au ei Tallinna linna ega Nõmme linnaosa valitsustele. Ei tahaks kuidagi uskuda ka seda, et need Pääsküla elanikud, kelle maja ees kuivanud puud seisavad, ei ole sellest asjaomastele ametnikele üldse teatanud. Aga see ei ole käesoleva kirjutise teema
Suuremat osa praegu mahavõetavateks märgitud suurtest männipuudest ei olnud avalikustatud projekti materjalidest võimalik välja lugeda. Selge oli see, et otseselt ringliikluse sõiduraja alla jääva neljast männist koosneva puudegrupi mahavõtmine on möödapääsmatu. Teised suured ja auväärses eas männipuud jäid avalikustamisel olnud projekti järgi kas kõnnitee sisse või siis haljasaladele, mitmed neist küll üsna sõidutee serva lähedusse.
Kuna nende puude mahavõtmise kohta puudus avalikustatud projekti materjalides info, siis tahtmatult tekib küsimus, kas see oli avalikkuse teadlik petmine?
Teeäärsete puude mahavõtmine on suures osas seotud sõiduteele kolmanda (keskmise) sõiduraja loomise sooviga. Seda oleks nagu vaja vasakpöörde sooritajate jaoks. Kui palju neid aga on, kes soovivad vasakpööret sooritada? Mitmel ristmikul võib vasakpöörde sooritajaid olla ehk isegi arvestataval määral (Õitse, Varbola), aga mitte mõlemast sõidusuunast tulijate osas. Ilmselt pole Laagri poolt tulijate osas vasakpöörde sooritajaid kuigi palju. Aga Hiiu poolt tulles teisele poole pöörata polegi eriti kuhugi, raudtee ka kohe vastas. Kas siis ikka on mõtet pöörderaja tegemisel iga ristmiku juurde, eriti ehituslikus mõttes kitsasteks osutuvates kohtades (Rao ristmik). Kokkuvõttes tähendab see (projekti järgi) rekonstrueeritaval lõigul kolmerealisust saja protsendi ulatuses, mis tõstab kogu rekonstrueeritava teelõigu maksumust pea neljandiku võrra.
Kui ruumi ja raha on, miks neid siis mitte teha. Aga kui seda tuleb teha auväärsete puude mahavõtmise hinnaga, kas neid siis ikka on mõtet teha. Kas seda tehakse tõesti ainult skeemidel joonistuslikult nii kenana tunduva ühetaolisuse saavutamiseks?
Kõnnitee ja sõidutee vahelise haljasala suures osas kivikattega ja puude ümber metallrestidega katmise vajadus projektis toodud mahus ei ole arusaadav. Veelgi arusaamatum on autode jaoks parkimiskohtade loomine - osaliselt kõnniteel või muul sarnasel viisil. See pole sellel Pärnu maantee lõigul absoluutselt vajalik, sest peaaegu kõikidel Pärnu maantee ääres paiknevatel kruntidel on küllalt ruumi elanike või klientide autode parkimiseks, erandiks on võib olla vaid mõned üksikud väikesed (hinnanguliselt 600-ruutmeetrised) krundid.
Lisaks pole paljudel juhtudel arvestatud olemasolevate puude kasvamajäämise tagamiseks vajaliku distantsiga sõiduteest. Sisuliselt jäävad äärmised liiklemiseks intensiivselt kasutatavad sõidurajad kõnnitee ja sõidutee vahelisel haljasalal kasvavate mändide juurte peale. Samal ajal kolmas (keskmine) nn pöörderada on tegelikult väga vähe koormatud. 
Ringristmik Pärnu maantee ja Suvila tänava ristumisel
Avalikustatud projekti kohaselt oli ette nähtud Pärnu maantee ja Suvila tänava ristmikule ringtee rajamine. Ainsa põhjusena on siinjuures korduvalt avalikel esinemistel ja isiklike vestluste käigus mainitud müstilist „liikluse rahustamist” kui ülimat eesmärki kogu rekonstrueerimise suures ettevõtmises. Muidugi on see ikka Pääsküla ja Kivimäe elanike huvides, ja ringliiklus pidavat seda lausa imehästi tegema. Mina küll ei saa aru, mis vahe on raskelt gaasipedaalile vajutada armastaval autojuhil seda teha pärast tavaristmikul või valgusfoori ees toiminud sunnitud aeglustust või siis pärast ringristmikku. Mõlemal juhul tuleb kiirendus samasugune. Ainult ringliikluse puhul kaasneb kiirusega veel ka kummide vilistamine ja ohtlik vingerdamine, seda just auto jõudmisel jalakäijate ülekäigukohale pärast ringtee läbimist. Pakutud ringtee lahenduse puhul on ringi siseraadiuseks ette nähtud 5 m (võrdluseks, Kadaka puiestee ringteel on see 20 m). Lisaks peavad Laagri poolt tulevad sõidukid ringteel läbima peaaegu 90-kraadise ulatusega ringtee kaare osa.
Võib ju öelda, et see ongi normaalne, jaguneb ringtee ju täisnurga all ristuvate tänavate puhul 90-kraadisteks kaarteks nende vahel ja otse edasi liikumiseks tuleks nagu ringtee kaarel läbida peaaegu 180-kraadine ringtee kaare osa.
On aga selge, et kui ringi raadius teha väiksem, siis saaks auto ringtee läbida peaaegu otsejoones liikudes. Samal ajal jääksid kehtima ringliikluse suhteliselt lihtsad reeglid ja minimalistlik liiklusmärgistus. Niiöelda kõrvaltänavalt (Suvila tänavalt) välja sõita soovija saab seda teha ilma peatänavalt (Pärnu maantee) mõlemalt poolt tulevate sõidukite läbilaskmise kohustuseta. See on ringliikluse kasutamisel kindlasti heaks küljeks.
Kuid on raske ette kujutada jalakäija jaoks ohtlikumat liiklussituatsiooni, kui see, mis esineb ringtee puhul! Jalakäijal peab jätkuma julgust astuda ringteelt maha sõitva ja kiirendust alustava sõidukitevoo ette. See on üsna riskantne ja julgustki nõudev tegevus.
Aga olukorda tuleks vaadata ja tema kasutamist põhjendada konkreetselt Pääsküla jaoks, mitte üleüldse linnakujunduse printsiipide põhilisi (aabitsa-) tõdesid korrutades.
Ringtee paiknemine nii Pärnu maantee teljelt, ja ka Suvila tänava teljelt tugevasti kõrvale nihutatuna, lisaks veel tugevasti pargi sisse pressituna, on ebaloomulik ja ei haaku ümbruse arhitektuurilise lahendusega (tahaks näha lahendust, millega see hästi haakuks!).
Aga Pääsküla üheks keskseks ristmikuks oleva ristmiku lahendamisel pidasid projekteerijad tellija nõusolekul (või isegi soovitusel) sellise mitme(kümne)miljoni krooni suuruse linnakujunduse ja liikluskorralduse eksperimendi teostamist võimalikuks. Muidugi, ega projekteerija ise ju ei maksa selle eest, pigem ikka loodab teenida selle pealt. Maksjaks on ikka tellija, s.t Tallinna linnavalitsus Nõmme linnaosa valitsuse heakskiidul, täpsemalt siis ikka maksumaksjad, s.h Pääsküla elanikud. Ja seda juba sõltumata sellest, kas nad sellist ringristmikku enda elukohta tahavad või ei taha.

Ringristmikust ja “liikluse rahustamisest”
Pääsküla enda, ja isegi Nõmme kui linnaosa, siseliikluse osatähtsus jääb Pärnu maantee rekonstrueeritaval lõigul transiitliiklusega võrreldes väga väikeseks ja ilmselt ei vajaks erilist ”rahustamist”. Kohalikud elanikud üldjuhul tunnevad kuigivõrd oma naabruskonna elanikke (erandiks on võib olla Rännaku puiestee suured majad). Keda sellises olukorras siis on vaja rahustada? Aga just “liikluse rahustamine” on paljude ametimeeste lemmikväljend.
Sellel mõistel puudub ka selge tähendus, veel vähem saab rääkida selle tõestatusest või mõõdetavusest. Pigem on ringristmik ikkagi kollektiivne karistus kohalikele inimestele, kes peavad seda mitu korda päevas närvikõdi tundes ületama (ringliikluse puhul jätkub seda ka autojuhtidele, sest ikka leidub vaheletrügijaid, oma eesõigust iga hinna eest kasutavaid ja muid sedalaadi juhte). Aastas teeb see ligi tuhat korda ja eluaja jooksul tuleb kokku mitukümmend tuhat “karistust”.
Tihti näitena toodava rohkete ringteedega rahustatud Tondi tänava kohta võib paljudelt autoinimestelt kuuldu põhjal öelda, et nad võimaluse korral lihtsalt väldivad Tondi tänaval sõitmist. Kas see oligi eesmärk, et seda tänavat mööda enam ei sõidetaks? Muidugi väheneb nii antud tänava liikluskoormus, aga see jaotub ümber teistele (paralleelsetele) tänavatele. Seda valikut ei saa ilmselt teha aga bussijuhid, samuti kiirabiautode ja teiste operatiivautode juhid, ja muidugi ka nende sõitjad. Ka neid (k.a kiirabi patsiente) “rahustatakse”, ja neid, kelle iga sekund võib olla elu hinnaga, veel eriti tõhusalt.
Ligi 40m läbimõõduga Kadaka puiestee ringil kipub sõiduautode liikumiskiirus olema üsna lähedane linnaliikluse piirkiirusele. Tipptundidel on ringil korraga isegi kuni kümme autot, mistõttu autodevaheline distants on ohtlikult väike. Ja sama palju või veelgi enam on ringteele pääsemist ootavaid autosid. See pole mingi liikluse rahustamine, vaid tõeline närvisöömise koht – kas õnnestub ennast kuhugi vahele suruda. Seljataga on ju tihti pikk ootajate rida, mõnikord isegi mitukümmend autot.
Lisaks on selleks ammusest ajast olemas teised vähem liiklust häirivad ja palju efektiivsemad (nii toime kui hinna poolest) vahendid. Ringliikluse kasutamine tundub olema pigem mõnele projekteerijale külge jäänud moehaigus, kes seda nüüd kogu Tallinnas külvab, kuhu saab. Aga selle „haiguse” võimalike tagajärgede likvideerimine võib hiljem osutuda väga kalliks. Näiteks, kui me tahaksime hiljem taastada kas või praegust olukorda ristmiku läheduses kasvavate suurte, kohaliku asustuse vanust arvestades isegi iidsete ja sellistena ka tõeliselt huvipakkuvate puude osas, tuleks kulutada miljoneid kroone (või siis oodata sada aastat, nagu pakuvad tellija ja projekteerijad).
Muide, Nõmme linnaosa valitsuses võiks olemas olla vähemalt säilitamist väärivate puude loend. Sellise loendi koostamisel võiksid kindlasti kaasa lüüa ka kooliõpilased
Tõsi on see, et ringliiklust kasutatakse ka Lääne- ja Kesk-Euroopas suhteliselt palju, näiteks väikelinnades neisse sissesõidu kohtades, kuid mitte magistraalteedel. Seda Pärnu maantee aga on Tallinna kui terviku liikluse jaoks (analoogiliselt üsna samasuunaliste Kadaka puiestee- ja Vabaduse puiesteega), ja jääb selleks veel ilmselt pikema aja vältel.
Reeglina kasutatakse ringliiklust ikkagi mõistusega ja linnakujunduslikult selle jaoks hästi sobivates paikades, mitte igal pool ja iga hinna eest. Ja asulatesse sisenemisel paiknevad ringteed (või tihti hoopiski ringteega sarnanevad ristmikud) juhivad sõidukeid tihti sõbralikult asulast mööda viivale teele, kui neil pole asulasse otseselt asja. Pääskülas võib sedalaadi olukorrast rääkida Kadaka puiestee ringi puhul, kuigi mitte just kõige otsesemas mõttes.
Kihutajate- ja muude liikluseeskirja nõuete rikkujatega tegeleb ikkagi liiklusjärelvalve. Kiirust mõõdetakse, ületajaid ja muid rikkujaid (punase tule alt läbi sõitjaid, pideva joone ületajaid) pildistatakse ja salvestatakse videole, ning ohtlikel juhtudel on rikkuja enamikel juhtudel üsna pea tabatud ja saab teenitud karistuse. Tipptundidel näeb pea iga ohtlikuma teederisti läheduses politseiautot. Ilmselt on oma osa ka kohalike elanike aktiivsusel ohtlike korrarikkumiste kohta märku andmises.
Linnavalitsus ja linnaosavalitsus
Kuna rekonstrueerimistöödega oli kavas alustada juba suve alguses, siis tulnuks Tallinna linnavalitsusel koos projekti koostanud asutuse spetsialistidega projektis esinevad puudused kiiresti kõrvaldada. Linnavalitsus pidanuks kandma hoolt selle eest, et saaksid kõrvaldatud vähemalt need puudused, mis tekkisid selle tõttu, et ei projekteerimise eel ega ka selle käigus asjakohaseid ettekirjutusi projekteerijale ei tehtud.
Aga seda oleks kindlasti olnud vaja teha, sest projekteerija kursisolek kohalike oludega ei tundu olema eriti hea olnud, ja on suure tõenäosusega piirdunud projekti ülesandes toodud andmete- ja kasutada olnud insenertehnilise informatsiooniga. Kuidas muidu seletada saja-aastaste ja Pääsküla jaoks juba sümboolset tähendust omavate, puude kergekäelist mahavõtmist “liikluse rahustamise” põhjendusega.
Nõmme linnaosa valitsusel oli vaatamata oma ülimalt piiratud õigustele ja võimalustele ikkagi kohustus ka selle tänavu Nõmmel olulise tähtsusega projektiga tõsiselt tegeleda. Peale Vabaduse puiestee, Kadaka puiestee ja Männiku tee rekonstrueerimise on see nüüd neljas tõsisem projekt ja praeguse Nõmme linnaosa valitsuse jaoks omamoodi katse – kas jälle tuleb sama ämbrisse¬astumine, mis oli Männiku tee rekonstrueerimisel.

Kergliiklustee kõnniteel
Kergeliiklustee ühildamine kõnniteega on kindlasti probleemne kõnniteele avanevate hooviväravatest ootamatult kõnniteele ilmuda võivate inimeste, eeskätt muidugi laste tõttu. See on Nõmme taolises aedlinnas palju tõenäosem oht, kui see, et jalgrattur kergliiklusteele kasvama jäetud suurt puud rammib. Kahjuks leidub muidugi ka “hulle” jalgrattureid, kellele kõige tähtsam on liikumismomendi (mv2) säilitamine, mistõttu pole ka see välistatud. Tavajalgratturile, kelle liikumiskiirus on suurusjärgus 15 km/h, sellised puud ilmselt erilist ohtu ei kujuta. Hullude jalgratturite osas tuleb loota teatud vanasõnale ja meditsiinitöötajatele (s.t. mööda liiklust rahustavaid ringteesid tiirutades saabuvale kiirabile).
Kergliikluse arengut on momendil vist raskem ennustada, kui autoliikluse arengut, kus on teatud küllastus juba saavutatud. Meil ei ole liikluses veel praktiliselt üldse elektri(abi)mootoriga jalgrattaid. Praegusel ajal ei ole need arendatava kiiruse poolest veel võrreldavad problemaatiliseks saanud kuni 50 cm3 sisepõlemis¬mootoriga mopeedidega, kuid akude ja muude elektrienergia allikate arenedes võivad nad sellisteks saada. Ilmselt oleks lahenduseks siiski pigem raudteeäärsele alale kergliiklustee rajamine. Loodan, et see on juba kavandamisel.
Kokkuvõtteks
Pääsküla poe ja raudteejaama juurde Pärnu maantee ja Suvila tänava ristmikule ette nähtud ringtee tuleks projektis kiires korras asendada kohalikele oludega paremini sobiva ristmiku lahendusega.
Ringliikluse projektis pakutud lahendusvariant ei ole sobiv suure magistraaltee jaoks, mida Pärnu maantee on ja remondi-rekonstrueerimise järel saab ilmselt veelgi enam olema, kuna sõidetavus paraneb. Ringteede kasutamist loetakse teadaolevalt põhjendatuks võrreldava liikluskoormusega teede ristumise korral. Suvila tänav seda küll Pärnu maantee suhtes ei ole ega saa ka olema. Projekteerijatele pidi see hästi teada olema.
Ringtee paiknemine nii Pärnu maantee teljelt kui ka Suvila tänava teljelt tugevasti kõrvale nihutatuna, lisaks veel tugevasti pargi sisse pressituna, on ebaloomulik ja ei haaku ümbritseva arhitektuurilise lahendusega (tahaks näha lahendust, millega see hästi haakuks!).
Liikluse seisukohalt tekitab selline ebamäärane paigutus täiendavat ohtu, mis ringliikluse puhul on niigi suurem tavaristmikust ringliikluse olemuse ebamäärasuse tõttu, seda eriti just jalakäijate osas, keda sellel ristmikul on ja saab olema ka edaspidi üsna arvukalt (bussipeatused, raudteejaam, pood, raamatukogu, kool, lasteaiad jm.). Kui Varbola tänava ristmikule planeeritakse fooriga reguleeritud ülekäik, kuna lähedal asub Kivimäe põhikool, siis piisaks samast lahendusest ilmselt ka Suvila ristmiku jaoks.
Busside ja suuremate veokite jaoks on sisering raadiusega 5 m (koos kivisillutisega ribaga 8,5 m) ilmselt väga oluliselt liiklemist takistav. Nemad peavad liikumist oluliselt aeglustama, mistõttu sõidukid hakkavad ringtee läbimisega seoses ohtrasti heitegaase eritama (aeglane kõverjooneline liikumine madala käiguga sellele järgneva kiirendusega väljumisel sirgele teele kuni lubatud kiiruse saavutamiseni). Võib arvata, et ka reisijad ei tunne ennast kuigi mugavalt kurvitavas bussis. Lisaks on võimalik ootamatu seiskumine kohe pärast ringilt mahasõitu seal paikneva jalakäijate ülekäiguraja ees.
Ringliikluse mehhaaniline kopeeriv kasutamine “liikluse rahustamiseks” on liiklejatele, eriti kohalikele, kollektiivne karistus. Tõeliseid kurikaelasid, keda pole liiklejate hulga arvuliselt kuigi palju, aga kes oma karistamatuses on domineerivad, ringliiklus nende ohtlike veidruste läbiviimisel oluliselt ei takista (ringtee raadiuse ja sellele eelneva paarikümne meetri ulatuses küll, aga mitte oluliselt kaugemal).
Sooviksin, et asjaosalised oma senised vead parandaksid ja tegematajätmised kiiresti ära teeksid. Võib arvata, et see ei tähenda ainult mõne joone teisiti tõmbamist skeemidel ja plaanidel, kuid tänapäevaste projekteerimisvahenditega töötades ei võta see ka mingit igavikku. Projektide korrigeerimine töö käigus ei ole ju midagi senikuulmatut, pigem isegi üsna tavaline nähtus, kuigi võib olla väiksemas mahus, kui seekord oleks vaja.
Tahaksin uskuda ehitusjärelvalve hinnangut, et mõnede tööde (ilmselt siis Pärnu maantee ja Suvila tn ristmiku) asfalteerimine võib selle tõttu jääda kuni kuu aega kavandatust hiljemaks, sest kooskõlastuste saamiseks kuluvat palju aega (NB! mitmeid kooskõlastusi vajatakse tellijaks oleva linnavalitsuse enda osakondadelt. Nuta või naera!)