Elame ajal, kus pornograafia moodustab 30% internetiliiklusest. See on märkimisväärselt suur protsent. Veelgi enam, alates 2015. aasta algusest on internetist pornot otsitud üle 3 miljardi korra ja seegi arv suureneb sekunditega. Selliste arvude juures pole ime, et enamik 12-aastaseid on juba kokku puutunud pornograafilise meediasisuga. Möödunud aastal intervjueerisin enda lõputöö tarbeks seksuaalnõustajaid ja inimeseõpetuse õpetajaid. Oli veidi hirmutav, mida õpetajad ja seksuaalnõustajad oma töös märganud olid. Noored satuvad pornograafilise meediasisu peale üha varasemas eas ja otsivad sealt infot, vastuseid oma küsimustele. Muidugi on mängus ka puhas uudishimu, möllavad hormoonid ja vemmeldav veri.
Lapsevanemal tasub mõelda sellele, et ehk on tema lapski osalenud mängus „Kes leiab kõige hullema porno?”. Või on tema 11-aastane tütar kurtnud seksuaalnõustajale, et ta näeb välja nagu monstrum, sest tal ei ole piisavalt suuri rindu (selliseid, nagu on naistel pornofilmides)? Või on tema neljandas klassis õppiv poeg see, kes vahetunnis sõpradega nutitelefonis pornograafilisi lehekülgi külastab? Või kasvab perekonnas võsuke, kes peab kõike ekraanil nähtut päriseluks ja paneb reaalse seksi võrduma pornograafilise stsenaariumiga, mille võib kokku võtta sõnadega: suhu, maha, taha, näkku?