Noorsots Pavel Prokopenko: me vajame integratsiooniministrit! Me peame loobuma säärasest lõhestavast sõnast nagu natsionalism!

Rahvuslike vähemuste lõimumise teema on alates Eesti taasiseseisvumisest olnud terav ja vastandlik. Eesti poliitmaastik oli polariseerunud – ühed pooldasid ja endiselt toetavad Eesti suurima rahvusvähemuse (slaavlased) täielikku assimileerumist ja nende põhiõiguste piiramist, vastaspool oli aga veendunud, et rahvusvähemustel peab jääma õigus oma keele ehk kultuuriosa säilimisele. Ajapikku on teisena nimetatute meetmed rahva integreerimiseks muutunud veelgi inimlikumaks ja seega tõhusamaks, rahvuslaste viis slaavlaste kohtlemiseks on aga jäänud radikaalsele 20. sajandi tasemele.

Lisaks ülalmainitule on aastast 2015 Euroopas päevakorras pagulaskriisi teema, mille EKRE ja endine IRL hea meelega üle võtsid, et toetust kasvatada. Ent suurt arutelu pagulasteemalisel debatil ei saavutatud, kuna Eestis on antud teema sisuliselt tühine. Kuid vaatamata sellele ei saa me selga pöörata ka neile 450 inimesele, kes Eestist varjupaiga on saanud ning soovivad edaspidi siin endale kohta leida.

Seega on integratsioonipoliitika tänases Eestis aktuaalne. Laias laastus kahaneva rahvaarvuga riigis (ehkki 2015. ja 2017. aastal oli Eesti rahvaarv kasvutrendis) on valitsuse kohustuseks hoolitseda selle eest, et siia emigreerunud või läbi pagulasena tulnud inimestel tekiks soov Eestisse jääda ja Eesti omaks võtta. Üksnes sellisel juhul saaksime rahvaaru jõuliselt kasvatada, et lähitulevikus kasvõi tööjõupuudusest tingitud majanduslikke probleeme leevendada.