Noorte Tugila juht: 30 000 "kadunud" noort pole väljamõeldis ning nad vajavad meie abi
Väitega, et tööturult või hariduse omandamisest eemale jäänud noorte arv – 30 000 – on välja mõeldud või pseudoprobleem, ei saa nõustuda. Enamasti ei ole need noored välismaale läinud, suur osa neist elab Eestis ja nende heaks on võimalik midagi ära teha.
Arv 30 000 pärineb 2015. aastal tehtud uuringust, mis näitas, et 15–29-aastasi noori, kes ei õpi ega tööta, oli 29 200. Neist olid ametlikult töötud 9000 ja mitteaktiivsed (ehk need, kes ei õpi, ei tööta ega ole ka registreeritud töötukassas) umbes 20 200. Viimastest 12 500 on noored, kes hoolitsevad oma laste või teiste pereliikmete eest, 3500 olid haiged, vigastuse või puudega ning 4200 oli muudel põhjustel tööturult eemale jääjaid, kelle seas on nii maailmarändurid kui ka noored, kes on end ise ühiskonnast nn välja lõiganud.
Kuigi maailm vajab avastamist ja väikelaste vanemad peavadki ise oma lapsi kasvatama, on neilgi inimestel omad hirmud. Mis saab edasi? Kurb, kui lapsega kodus veedetud aeg või silmaringi laiendamine lööb pooliku haridusega või töökogemuseta noorele tulevikuks uue haava – tunde, et teda keegi ei vaja.
Eestis öeldakse liiga tihti, et noored on ise süüdi. Tegelikult saavad noored väga vähe oma elu-oluga seotud otsustes kaasa rääkida. Kaasamata noori nende kasvamise ja arenemise ajal otsustamisse, ei saa me loota, et nad üleöö võtaksid vastutuse oma elu eest. Kas vanem on maha maganud õige aja noort suunata või pole tal selleks piisavalt oskusi? Vahest on tehtud hoopis liiga palju? Mugavat äraolemist võimaldava keskkonna loovad vanemad.
Kadunud või peidetud nooreks muutumine on pikk protsess, millel ei ole üht lihtsat põhjust. Tegemist on paljude asjaolude kokkulangemisega. Olukorrad võivad olla erinevad ja probleemide ilmnemise käik erinev.
Kui noor on kaotanud kontakti ühiskonnaga, siis on pere roll selle taastamisel väga tähtis. Vaadates aga Eesti elu – laiali paisatud perekondi ja nõrka sidet pereliikmete vahel –, tekib küsimus, kuivõrd toetavad need peresidemed noore jaoks on. Uuringud näitavad, et lahutatud perest pärit noore võimalused tööturule tagasi jõuda on palju väiksemad, sest noored satuvad tihti konfliktidesse. See soodustab probleeme koolis ja võib viia väljalangemiseni. Keeruline on ka olukord, kus noorel on puue või vanemad on töötud. Sisserännanud perede puhul väheneb tööturule jõudmine lausa 70%.
Pere läbisaamine, kultuuriruum, majanduslik seis, sõpruskond, õpetaja ebakompetentne hinnang, vanemate eeskuju ja pärandatud hoiakud mõjutavad noori rohkem, kui seda arvata oskame.
Mida hiljem Eestis tööturule sisenetakse või mida vähem töökogemusi omatakse, seda suurem on lõhe tegeliku ja loodetava palga ja elustandardi vahel. See omakorda on ohuks järgmisele põlvkonnale, sest hoiakud ja võimalused pärandatakse oma lastele. Vähem olulised ei ole vaimse tervise riskid, sest noor tunneb, et ta on saamatu, puudub motivatsioon midagi muuta. Noor satub nn surnud ringi – vajadus eneseteostuse järele on põletav, kuid ta isoleerib end ühiskonnast, sh poliitilistest probleemidest. Ta ei oska ega soovi enam osaleda otsustamises ega oma elu korraldada.
Hariduse omandamine on kindlasti üks pääsetee, kuid Noorte Tugila kogemus kinnitab, et isegi see ei garanteeri alati võimalust pääseda tööturule või alustada iseseisvat elu. Eestis on paljud noored olukorras, kus neil pole majanduslikke võimalusi või peavad nad toetama hädas olevaid perekonnaliikmeid, sest riigi või kohaliku omavalitsuse tugi ei ole alati piisav. Kui palgalõhe puhul räägitakse meeste eelisseisust, siis mitteaktiivsete noorte puhul Eestis vahet ei ole – abivajajaid on Noorte Tugila kogemuste kohaselt meeste ja naiste seas üsna võrdselt.
Tõrjutud olukorda võib sattuda Eestis väga lihtsalt ka ainult keskkonna tõttu. 2015. aastal oli 15–24-aastasi maanoori mittetöötavate ja -õppivate noorte hulgas 43%. See oli viimase 15 aasta kõrgeim näitaja.
Igaüks teab, et väikestes kohtades, mis on keskustest eemal, ei leia tööd isegi haritud ja kogenud spetsialistid, mis siis rääkida vähese kogemuse või pooliku haridusega noortest. Piirkondades, kus puudub sobiva ajagraafikuga transpordiühendus keskusega, ei pruugi noor isegi hea tahtmise korral tööle pääseda. Või on pakutav palk selline, mis on pärast transpordikulude mahaarvamist võrdne töötu toetusega, ja seega on odavam kodus lapsi kasvatada kui tööle minna.
Isegi kui noor otsustab kodukandist suuremasse linna kolida, võivad sotsiaalse võrgustiku puudumine või vähesed majanduslikud võimalused viia inimese kiiresti tõrjutud seisu. Kui pakutav töökoht ei võimalda isegi üüri maksta, on üleskutsest linna tulla vähe kasu.
Eestis ei oodata avasüli ka välismaalt tagasi tulijaid. Noorte Tugila poole on pöördunud noored, kel pole Eestisse naastes enam sõpru, häid tuttavaid ega vajalikke kontakte töö leidmiseks.
Kui vanemate vanusegruppide probleemid (nt haigused) tähendavad riigile suurt kulu, siis tõrjutud noortele võib tihti piisata vähesest – julgustavast sõnast, abist tööle kandideerimisel, tööpraktikast või isegi uutest tuttavatest, et nad leiaksid julguse minna uuesti õppima või leida töö.
Riigi toetatud Noorte Tugila programmi fookuses ongi noorte nõustamine noorsootöö ja kogukonnatöö kaudu, nende varustamine olulise informatsiooniga ja elukorralduse toetamine. Tugi lähtub konkreetse noore vajadustest ja on mitmekesine. Tulemuse tagab võrgustiku- ja kogukonnatöö noorte ümber – see, et keegi neist hoolib ja neid märkab. Me ehitame toe üles noorte sisemistele tugevustele ja ressurssidele.
Noorte aitamine on ühiskonnale kümneid kordi tulusam kui probleemidega tegelemise vältimine või noorte süüdistamine. Ükskõik mis põhjusel on noor tööturult või koolist eemale jäänud, meie kõigi kohus on teda sinna tagasi aidata – süüdistusi esitamata, sest osa süüd on keskkonnal.
Eesti riigi ja rahva püsimiseks on oluline edastada sõnumit, et ühiskond hoolib noortest, ja sõnumit tegudega kinnitada. Avatud dialoog hinnangute asemel ja noorte olukorra tegelike põhjuste mõistmine annab meile suuremad võimalused tekkinud probleeme märgata ja lahendustele lähemale jõuda. Ainult siis võime olla kindlad, et isegi kui noorte elutee viib neid vahepeal välismaale, teavad nad, et maailmas on üks koht, kus neid alati oodatakse. Nii nagu ühiskond suhtub praegu noortesse, suhtuvad nemad tulevikus Eestisse. Kui kaotame need noored neile abikätt ulatamata, väikestki pingutust tegemata, ei pruugi neid tulevikus Eesti jaoks enam olemas olla.
