NORA IKSTENA: Uus vabadus

Mõõt on täis ja kannatus katkeb. Kuidas teisiti saakski iseloomustada Läti tänapäeva.

On imelik pöörduda tagasi punkti, millest kunagi alustasime. Nagu ei olekski maha kõnnitud pikka ja rasket muutuste teed.    

Võimalik, et just see on meie põlvkonna tõeline katsumus. Katsumus, milleks meie vanematele ja vanavanematele olid sõjad ja okupatsioonid. Ajajärk, mil ei olnud aega mõelda peentele tõbedele, mil oli oluline ellu jääda, oodata ära armastatu, kaitsta perekonda. Olgu siis siinsamas Lätis kuivatatud suhkrupeete närides, Siberis muru süües või välismaal nõusid pestes.

Ajalugu on tulnud meile täna päris lähedale, palju lähemale, kui me seda tahaksime. Me tõepoolest ei tea, mis ootab meid hom­me või ülehomme. Meil on riik, kuid me ei saa oma riigile toetuda, ehkki imelikul kombel saab riik meie peale endiselt loota. Meie ise saame loota vaid iseendale, oma lähedastele ja armsatele. Me ei tohi langeda masendusse ja peame üritama selle aja väärikalt üle elada. Ehkki see aeg niidab paljusid maha.

Me ei oska isegi ette kujutada, kuidas kellelgi meist hakkab mi­nema. Kuid seni, kuni me seda ette kujutada ei oska, läheb elu kõige kiuste edasi. Ja kui ellu jäävad meie väikesed lood, jääb ellu ka suur ajalugu.

Nagu tuhanded inimesed ümberringi, armastan ka mina endiselt oma maad. Ma ei soovi seda maha jätta, kuigi on saabunud just selline hetk nagu tookord pärast sõda. Ainult seekord peaksime pagema mitte võõraste, vaid omade eest, kelle omavaheline kasude jagamine on lõp­penud riigi tragöödiaga, mida peab enda kanda võtma rahvas, mitte „eliit”. Mulle ei ole ükskõik, et aus talunik poob ennast 21. sajandi Lätis oma talu kõrval üles, mulle ei ole ükskõik, et mu sõbrad jäävad tööta, mulle ei ole ükskõik, et kaunilt õitsev kultuuriaed tehakse buldooseritega maatasa.

Justkui aastaid tagasi

Mulle ei ole ükskõik, et Riiga tul­les näen ma lumest, külmast ja sulast rusutud libedat ja musta linna ning murelike nägudega inimesi. Nagu halvas

déjà-vu’s meenutan ma sedasama linna aastatetaguses jaanuaris, ja tundub, et miski, mitte miski pole muutunud, kuigi on ju nii kaua käidud ja justkui nii palju saavutatud, ja käidud tee on olnud nii raske ja okkaline.

Sajandivahetuse lävel, üheksakümnendail aastail pildistas Ameerika fotograaf Paul Graham inimestest suuremõõtmelisi portreid, millesse on püütud nende pilk. Sajandilõpu pilk. Tema kunstnikupilk oli fikseerinud möödunud sajandi individuaalseid ja ökoloogilisi katastroofe – Hiroshima pilvi, tulekahjusid, vaesust, ükskõiksust. Elule alla andnud meest Las Vegase kangialuses – kontrastina linnatuledele, elukallidusele ja rahamasinatele. Kunstlilledega kaunistatud kiviposti Belfastis, mille otsa on pandud okastraatidest valmistatud kroon. Mürgise õhu vastu pakendatud puid Kyoto tänavail. Äärelinnade tänavaid, koeri ja inimesi, kes kaovad valgesse uttu nimega Ameerika öö.

Miski sundis mind peatuma Esseni kunstimuuseumis just sajandilõpu pilkude portreede juures. Eri põlvkondadest, eri sotsiaalsetest kihtidest inimesed vaatavad tulevikku justkui väga individuaalselt. Ühelt poolt elutargalt nagu kahekümnenda sajandi lastele kohane, teisalt aga täiesti süütult ja naiivselt. Ja kõigis neis pilkudes on midagi ühist – nad justkui ennustasid midagi, justkui tunnetasid, et uus sajand, millesse nad peagi astuvad, toob täiesti uue arusaama vabadusest.

BBC uudistekanali vaidlussaade algab konstateeringuga, et viis miljonit inimest üle Euroopa on kaotanud oma töö. Sellest pajatab üks emotsionaalne kuulaja saalist. Ta ootab kõrgete ametnike vastust. Ametnik suunab saalis istujatele kurva pilgu ja vastab küsimusega – kuidas nad soovitavad selles olukorras tegutseda, mida teha selleks, et kas või midagi muuta? Saatejuht vaikib.

Näete, vabadus tööst ja rahast on nüüd käes, ja seda maailmas, mis on väga kindlalt sammunud nende väärtuste poole. Kui Paul Graham looks praegu oma pilkude portreid, peegelduks neis kõige tõenäosemalt täielik jahmatus. Tuhanded inimesed on omaenda soovide vastaselt kistud väärtuste ümberhindamise keerisesse, hirmutundesse tuleviku ees, teadmatusse tulevase päeva suhtes, millest nad sooviksid ärgata.

Sama uudistekanal näitab pärast vaidlussaadet dokumentaalfilmi, mis samuti peegeldab tänapäeva maailma – teiste kontinentide lapsi, kes elavad tänaval, keedavad õhtusöögiks midagi liimisarnast ning lükkavad oma kaltse lõkkele lähemale, et oleks, kus öö veeta. Nii elavad nende vanemad ja vanavanemad, nii alustavad oma elu ka nemad. Kas ka neid puudutab Euroopa uus vabadus, kas ja kuidas saab see neid alandada ja alavääristada? Kas töötus, börsi- ja pangakrahhid võtavad neilt ka liimi, mida nad söövad õhtusöögiks, ja kaltsuöömaja tänavalõkke ääres?

Võimalus muuta suunda

Need kaadrid panevad uue vabaduse kärsahaisu tund­ma hakanud eurooplase aru saama, kui privilegeeritud maailmas ta seni tegelikult elanud on. Kergendusohkega järeldab ta, et see, mis mujal maailmas toimub, teda ei puuduta. Et see on ainult statistika, millesse pole aega süüvida, ja teleekraanil näidatav on kõigest reklaamitrikk, mida kasutatakse kaastunde suurendamise ja suuremahuliste heategevuskampaaniate huvides.

Ehk peame oma uut vabadust vaatama teisest vaatevinklist? Lõpetama tegutsemise senisel moel, kus me lootsime, et kõik läheb järjest paremaks, kuid nüüd on nii halvasti, et halvemini enam olla ei saa. Et õnnelind on murdnud kaela. Esialgu oleme veel endiselt privilegeeritud ja tõelisest tragöödiast lahutab meid endiselt hiigelsuur kuristik. Meil on veel võimalik pöörata oma uus vabadus teise suunda.

Me ei arvanud, et meie sajandi alguse pilkudes saab olema nii palju teadmatust ja hirmu. Ja et me peame lunastama häbi, mille eest me igaüks individuaalselt polegi vastutav. Ja siiski, nagu laulis vürst Igor Esseni ooperiteatris läti lavastaja Andrejs Žagarsi käe all: „O, daitje, daitje mnje svobodu, ja svoi pozor sumeju izkupitj” (Oh andke mulle vabadus, ma suudan oma häbi lunastada).

Ma ei tea, kuidas kõlasid need read sakslastest ooperipubliku jaoks, kes elab endiselt rahulikus, heaolulises ja kõigutamatus tööga toodetud rahaviljade maailmas. Minule sisendasid need ajalooliste kogemuste põhjal lootust, et uus vabadus ei hukuta Lätit ega maailma, vaid annab meile uue ettekujutuse, kuidas hirmu, häbi ja austuse kaotusega hakkama saada. Kuidas võtta üks väike osa sellest uuest vabadusest enda peale. Sest kõigil koos on seda kergem kanda.

Elust ja loomingust

•• Nora Ikstena on sündinud 1969. aastal Riias. 1992. aastal lõpetas ta läti filoloogina Läti ülikooli. Debüüdiks kirjanduses oli kirjaniku ja poliitiku Anna R–umane-K¸enin¸a biograafia „Naasmine” (1992). 1995. aastal ilmus novellikogu „Pisiasjad ja lõbustused” ning 1997. aastal novellikogu „Ekslikud romansid”. Debüütromaan „Elu pühitsus” tuli trükist 1998. aastal, Lätis oli sellel suur menu. „Elu pühitsus” on välja antud ka eesti keeles 2003. aastal Ita Saksa tõlkes. 2001. aastal ilmus romaan „Neitsi õpetus”. 2006. aastal pälvis Nora Ikstena Balti Assamblee kirjandusauhinna poeet Imants Ziedonise elulugu käsitleva teose „Määramatu minevik” eest. Tema loomingut on tõlgitud soome, saksa, vene, sloveeni, prantsuse, rootsi, inglise, taani ja eesti keelde.

Läti keelest tõlkinud Valts Ernštreits