Normiks muutunud „pisivägivallatuste” areng

Pisikesi pahategusid, mis pealtnäha hullusti kedagi ei riiva, ent valmistavad ette reaalseid kuritegusid, ei tohiks aktsepteerida.

Käisin hiljuti lapsega kinos vaatamas, kuidas Kevin Spacey peaaegu ära sureb, seejärel meeleparanduse eesmärgil kassiks muudetakse ja lõpuks kõik ikka hästi laheneb. Keset seda filmi oli üks stseen koomas oleva peategelase kurvastavast tütrest ja tema poolõest. Ehkki õnnetu tütar väljendab selgelt soovi üksi olla, ei teinud teine sellest väljagi. Ta hakkas hoopis nutjat telefoniga salakesi pildistama ja seejärel tehtud pilte kiirelt internetiavarustesse laadima. Üks palub otsesõnu: „Ära tee”, teine ikka teeb. Üks on õnnetu, teine näeb kurvas emotsioonis võimalust seda enda fame’i-vankri ette rakendada.

Küllap oleme isegi niisugustest olukordadest kuulnud või neid kogenud. Pisike mõtlematus, laste asi, ega keegi ju midagi pahasti mõtle. Võimalik, et selle ja teiste niisuguste lugude tõttu kellegi hing katki ei jäägi, kuid kui korraks kaaluda, siis kas just sellistest väikestest „banaalse mõtlematuse” hetkedest ja nende normaalseks pidamisest ei alga mitte suuremate ja jõhkramate koletegude aktsepteerimine? Kui ma olen lapsepõlvest saati harjunud, et võin teise soovidega mitte arvestada ja miskit halba sellest ei juhtu, siis on ju üsna tõenäoline, et suuremaks saades ma enam isegi ei küsi, kas tohib ja kas ka teistele sobib. Empaatiatundlad jäävad välja sirutamata. Kui meile tundub parasjagu lahe mingil viisil toimida, siis nii me teemegi, ilma et end teise inimese kingadesse asetaks.