Nostalgia ja raha lõhn
Kas kallipiletilistel vabaõhukontsertidel on kuulajaid? Kas kontserte pole liiga palju? Kas korraldajad saavad raha tagasi? Mis staarid tänavu veel tulevad? Eesti lehed armastavad lugeda üles popkontserte ja teha neist esiküljeuudiseid. Selliste arutluste tulek leheveergudele annab samas märku algavast hapukurgihooajast.
Popstaari saabumine tundub meile ikka nõukogudeaegse imena. Popkontserti esitatakse nagu Sündmust, mitte kui meelelahutuse igapäevast osa. Nagu püüaks keegi esimeste rocksummerite õhustikku vägivallaga taastada.
Siin ongi üks erinevus. Esimesed summerid tõid lisaks vanuritele uusi ja moodsaid esinejaid. Jüri Makarov jäljendas Lääne festivalikorraldajaid, kes püüavad pakkuda kõigile midagi. Me ei pidanud seda tollal veel äriks, muusikamagnaat oli tundmatu olend.
Vahepeal on muutunud pea-aegu kõik, mis ühiskonnas muutuda sai. Keskmine kontserdikorraldaja on vähemalt korra pankrotis käinud ja muutunud ettevaatlikuks. Eelistatud on kulunud asjad. Kõikvõimalikud Boney M koosseisud on Eestis fono-grammi saatel võimelnud. Bonnie Tyler ja Suzi Quatro laulavad aeg-ajalt kõrvalistes ööklubides.
Samal ajal on kadunud üllatused, mida omal ajal pakkusid nii Rock Summer (mäletate seal esinenud vähetuntud inglise bändi Blur ja tollal palju kuulsama Inspiral Carpetsi transameest Noel Gallagheri?) kui Pärnu jazzifestival Fiesta. Lisaks veel Tartus esinenud New Yorgi radikaalid (ainult kellegi Fixi-mehe ignorantsus lahutas Eestit Sonic Youthi kontserdist) ja Talking Headsi aju David Byrne sügisel 1994 linnahallis.
Nüüd minnakse kindla peale välja. Vanemas keskeas popstaarid on ju kindel kaup? Turvaline, ette teada, üllatustevaba "tuntud headus", kvaliteedi ja hinna keskklassile sobiv suhe. Joe, Tina ja Pet Shop Boys; ja kohal on nii ärimagnaadid kui ka kultuurikorüfeed. Seltskonnaajakirjandus saab juubeldada; kui sind ei ole Tina Turneri kontserdi VIP-loozhis, siis ei maini Ingrid Tähismaa sind niipea oma veerus.
Meile tundub toimuv ikka veel mingi privileegina. Staar! Tuli Eestisse! Väikesesse Eestisse, kujutage ette! See on lapsik arusaam. Tarvitseb ainult jälgida kasvõi Helsingi kontserdikavasid või vaadata, mis toimub Tallinnaga suuruselt võrreldavais Saksa linnades. Kontserte toimub iga päev, ja mitte ainult nende keskmiselt kindlate esinejate omi. Esindatud on kõik zhanrid etnopopist estraadi, avangardi ja technoni.
Me saame vaimuvaest ja hõredat kontserdikava põhjendada rahaga, õieti selle puudumisega. See on põhjendus, ja samas ei ole seda. Naabermaade intensiivsust meie rahakott vastu ei pea, kuid stiilikitsus on küll tegijate süü.
Kui usuksime kontserdikorraldajate mesijutte, satuksime ajamasinaga minevikku. Lihtne äriidee võib olla ju riskivaba, raha ja lihtsameelsuse lõhn aga peletab osa publikut eemale. Ja samas, Eesti ei ole veel päriselt suurte muusikaärimeeste maailmakaardil. Kas peale Bloodhound Gangi on siin viimasel ajal käinud mõni noortele mõjuv esineja? Ei ole. Seepärast ei räägi ma sellest, nagu püüaks kontserdikorraldajad kuidagi mõjutada inimesi või viia nad mingisse ostutsüklisse.
***
Ma ei ole nostalgi-ast veel kirjutanud. See on aga oluline nii publiku kui muusikaärimeeste puhul. Me kõik tahaksime taastada hetki minevikust; ja muusika, lõ-putu ja kõikemahutav helitaust, on üks sellistest imevahendeist, mis just nagu suudaks tagasi tuua kadunud minevikku, müüdistatud armastust, hetki, kui maailm tundub olevat peopesal ja valged rünkpilved kihutavad lõputu kiirusega üle taeva. Nostalgia annab muusikaärimehele trumbid: temast võib saada emotsioonide ja minevikunägemuste müü-ja. See on tema shanss, ja siiski võib müüdav teda alt vedada.
Ma ei unusta, kuidas üks keskealine raadioonu kirjeldas Gary Moorei esinemist linnahallis ja lõpuks ütles, et jah, tegelikult oli soojendusüritus, kus Riho Sibul ja Ain Varts mängisid mingis õllekas Moorei lugusid, palju parem.
