Nostalgia kõikvõimalike alanduste järele

Viimase paari aasta jooksul on kõikvõimalike nõukanostalgiliste ilmingute tekkimise hoog ja mass olnud võrreldav tarakanide paljunemiskiirusega üheksakorruselise maja prügišahtis.

Pseudonõuka-popansambel Regatt naudib võimast edu, Eduard Toman annab välja me­nuka heliplaadi „A nam vsjo ravno”, ETV alustab seriaaliga „ENSV”, Elioni reklaamis astuvad üles nõukaaegsed elukaptenid ja nii muudkui lugematute stiilipidude ja „sotspoppide” labürinti pidi edasi. Möödunut kujutatakse enamasti absurdsena, kuid ikkagi helgena: kolhoosi lõikuspeo laud oli lookas seakootidest ja silmudest, viin voolas, Jaak Joala andis kontserte, õlu oli pastöriseerimata ja lihtsal inimesel oli tööd ja väärikust. Au sees oli nupukus ja osavus, kel ikka mõistust oli, kihutas elust läbi nagu tuledesäras Tallinna–Haapsalu rong.

Määrijad ja kintsukaapijad

Iseenesest loogiline, noorusaeg tundub ikka tore. Samuti saan ma aru inimestest, kelle jaoks iga möödunud aasta aitab unustada koledusi ning meenutada naljakaid juhtumisi, kuni teenistus Nõukogude armees muutub seikluseks, mida ikka vahva meenutada on.

Jättes täiesti kõrvale asjaolu, et Nõukogude Liit oli oma olemuselt jõhker massirepressiooni aparaat, torkab nostalgitsemise puhul silma, et täielikult on ununenud alandused, mida režiim põhjustas inimeste vaimsele väärikusele ja materiaalsele heaolule. Neile, kes ei mäleta – Nõukogude ajal elasid hästi ainult need, kellel oli tutvusi või siis ligipääs millelegi väärtuslikule.

Müüja sai väikese vastuteene või lisatasu eest leti alt defitsiitset kaupa, ütleme Tšehhi botikuid või kvaliteetset silikaattellist, müüa neile, kellele vaja. Restoranipersonalil oli jälle hea võimalus müüa restorani taga­uksest umbes kümnekordse hinnaga viina alaealistele, aga ka teistele, kel pärast kaupluste sulgemist (mis oli uskumatult vara – viie-kuue ajal õhtul) ikka janutas. Taksojuht omakorda võis teha äri kütusega, müüa autos viina ja muidugi küsida kundelt rohkem raha, kui taksomeeter näitas, sest sõidukeid oli vähe ja järjekorrad pikad. Nüüd on oluline tähele panna, et ma ei väida sugugi, justkui oleksid kõik mainitud ametimehed olnud ebaausad, kindlasti oli nende seas hulgi esteete ja õilishingi.

Kuid Nõukogude ajal elasid hästi, sõid angerjat, jõid Moldaavia „konjakit” ja kandsid defitsiitseid rõivaid need inimesed, kes läksid oma südametunnistuse või väärikusega väikesele kompromissile ja varastasid kusagilt midagi, nihverdasid, määrisid, viisid kingitusi ja kaapisid kintsu.

Ülejäänud mass, kes ei osanud või ei tahtnud, vahtisid seda, suu ammuli, pealt, ebamäärast värvi vormitud riided seljas, sõid keedetud makarone ja kalakonservi. Justkui alandu­sist vähe oleks, kadus suvel oma kuuks ajaks soe vesi ka ära. Mis imelik masohhismi vägi sunnib mõistlikke inimesi sellise olukorra järele õhkama?

Võib-olla tulebki nostalgialaine sellest, et nüüd on toonaste kõrvalejäetute kord ko­geda ENSV eliidi pillerkaaritavat elu, olgugi maskeraadi vormis. Võib-olla aga hoopis sellest, et olevikku ja tulevikku peetakse veel hirmsamaks kui toonast äraspidist ühiskonda, võib-olla on oma riigi paine liiga ränk. Igal juhul on nõukanostalgiat üsna jäle kõrvalt vaadata.