NRG-vastased ei vihka välismaalasi
Valitsuse ja NRG vahelist lepingut kaitstes väitis peaminister Mart Laar, et lepingu vastu olemine on võrdne hüsteerilise, "arengumaaliku" Ameerika-vastasusega ja koguni ksenofoobiaga, mis soodustab rahvuslikku eraldatust. Kas võib muret majandusliku iseseisvuse eest nii otseselt siduda välismaalaste vihkamisega?
Laari väites on ühendatud mitmeid ilminguid, mis on üksteisest tegelikult sõltumatud, ja mida esineb Eestis erineval määral. Ka kõige innukam USA ülemaailmse majandusliku ja sõjalise ülevõimu kriitik võib suhtuda sõbralikult nii ameeriklastesse kui ka õiglastesse avatud kaubandussuhetesse. Seega ei ole ta ksenofoob ega ka separatist. Selline võrdlus kõlab pigem demagoogilise propagandavõttena, mille eesmärk on kahjustada kriitikute mainet kriitika sisule tegelikult vastamata.
Vabakaubanduse kriitika ja Ameerika-vastasus Mida võiks siis kutsuda Ameerika-vastasuseks, ja kas see ikka on üheselt omane arengumaadele? Läinudsügisesi suuri proteste Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vastu Seattleis mainiti Eesti meedias nagu ikka vaid möödaminnes mingi mõttetu anarhistliku kisana, nende tegelikku sisu ei arutatud. Üks protesteerijate keskseid muresid puudutas tõepoolest USA ja arengumaade suhteid, näiteks seda, kuidas "vabakaubandus" soosib USA suurettevõtteid kohalike väiketootjate arvel, samal ajal kui USA enda turg on erandklauslite abil odava impordi eest kaitstud.
Kuid üha kasvavad ka konfliktid USA ja arenenud Euroopa maade vahel, kuna USA tingimustel toimiv totaalvabadus on vastuolus EL kõrgemate keskkonnakaitse- ja töötingimusnormidega. Protestid USA majandusliku imperialismi vastu on eelkõige euroopalik ilming. Samuti on Balkani sõda ja plaanitsetud raketitõrjeprogramm tõstatanud Euroopa peavoolumeedias küsimusi USA sõjalise maailmavalitsejarolli õigustatuse üle.
"Ameerika-vastasus" ei ole niisiis sugugi arengumaadele ainuomane. Samuti ei ole sellist ilmingut Eestis märkimisväärselt olemaski – vastupidi, ameerikalik vabaduse ihalemine kõigi teiste väärtuste arvel on siin erinevalt arenenud Lääne-Euroopast vägagi popp. Ameerika-ihalusest räägib ka ootus, et USA majanduslik kohalolek kaitseb kuidagi kohalikku demokraatiat. Tegelikkuses tunneb USA suurkapital end vägagi mugavalt just nõrga demokraatiaga maades, kus ebamugavad streigid ja protestid juba eos jõuga lämmatatakse.
Ksenofoobia ehk viha võõraste vastu on ilming, mille seos imperialismikriitikaga on olematu, kui mitte pöörd-võrdeline. Ksenofoobiat esineb igal pool, eriti tugev on see aga just ameerikaliku orientatsiooniga postsotsialistlikus Ida-Euroopas. Ungaris näiteks ootab võõrast mitte ainult ebasõbralik teenindamine ja järjekindel ükskeelsus, vaid ka naabrite, politsei ja ametnike otsene terror. Piletikontrolörid püüavad ka piletiga sõitvat välismaalast trahvida, restoraniterrassil inglise keelt rääkivaid võidakse ainuüksi selle eest sõimama hakata. Ksenofoobia on üldine, ei ole tähtsust, kas välismaalane on ameeriklane, venelane või ugrilane.
Eestis esineb tõsist ksenofoobiat väga vähe – väikerahvana räägivad eestlased mitmeid keeli ja neid võõraid, kes võtavad vaevaks ajutiselt meie väiksele külmale maale asuda, tervitatakse üldiselt soojalt.
Majandusliku protektsionismiga on haiglasel võõrastevihkamisel vähe ühist. Soov majanduslikku iseseisvust kaitsta ei kajasta kellegi isiklikku eitavat suhtumist välismaalastesse. Suhe võõrastesse ei muutu reeglina sellest, kui palju rahva vara välismaalastele maha müüdud on. Küll aga on olemas oht, et riigi liiga heldekäeline andumine väliskapitali haardesse võib äratada orjarahva vana kibestumist ja kasvatada skepsist uute härrade suhtes.
Rahvuslik eraldatus Mäletatavasti oli süüdistus separatismist üks N. Liidu ideoloogide lemmikmärkusi liiduvabariikide iseseisvuspüüdluste kohta. Võiks arvata, et eestlased oskavad ikka veel teha vahet isolatsiooni ja vabaduse vahel, teades, et teine ei too tingimata kaasa esimest. Need, kes näevad NRG-tehingus ohtu eestlaste vabadusele, ei toeta tingimata Eesti isoleerimist.
Kui miski Eestis soosib rahvuslikku eraldatust, siis on see äärmiselt ettevaatlik sisserännupoliitika ja üleolev suhtumine globaalsesse eetikasse. Sellel aga ei ole mingit pistmist ei ksenofoobiaga ega elektrijaamade müümisega.
