Õdede ühing tõstab ameti väärikust

12. mail oli rahvusvaheline õdede päev. Sel päeval oleks õenduse rajaja, inglanna Florence Nightingal, saanud 176-aastaseks.

"On lõppenud aeg, kus õde nimetati arsti abiliseks. Meditsiiniõde on iseseisev, heade teadmistega ja mõtlev spetsialist, kes teeb koostööd arstidega," ütles 4000-liikmelise Eesti õdede ühingu president Teisi Remmel pidulikul vastuvõtul kohvikus Carina.

400 meditsiiniõele korraldatud ürituse peamiseks eesmärgiks peab Teisi Remmel elukutse väärikuse tõstmist, kuid ka suhtlemise ja valge ametikitli piduliku rõiva vastu vahetamise võimalust.

1960. aastatest alates maailma õenduses toimunud pööre hakkas Eestis juuri ajama alles mõni aasta tagasi. Sotsialismiajal ei õpetatud meditsiinikoolides õendusteooriat, -eetikat ega -psühhooloogiat. Sügiseks sai koostöös taanlastega valmis uus meditsiiniõdede koolituskava ning Teisi Remmel loodab, et Tallinna Meditsiinikoolist saab tulevikus rakenduslik kõrgkool ning Tartu ülikool lubaks jätkata õpinguid bakalaureuse kraadi saamiseks.

Tänavu lõpetab kolmas lend Tartu ülikoolis kõrgharitud õdesid. Kõrghariduse on saanud kaks õde-magistranti.

Tänapäeva õde eristab nõukogude-aegsest mõtlemis- ja otsustamisjulgus. Seejuures ei kavatse õed kuidagimoodi arsti töösse sekkuda. "Arst ravib, õde põetab," selgitab Teisi Remmel. "õde aitab haigel taastada füüsilisi ja vaimseid võimeid. õendus on kõik see, mis puudutab haige toetamist, temaga suhtlemist, tema igapäevaseid vajadusi."

Nii mõnigi haiglasolnu teab omast käest, et õed on viimase aasta-paari jooksul palju sõbralikumaks muutunud. Ka soomlased Rahvusvahelisest õdede ühingust andsid Eesti õdedele kõrge hinnangu. "Kõik Eesti haiglad pürgivad uue õenduse sisseviimisele," kinnitab Teisi Remmel.

Kuid ega patsiendid ole sugugi veel õe uue rolliga harjunud. "õele nähvatakse tihti: ma juba rääkisin arstiga. Patsient ei taipa, et suhtlemine on tema põhilisi ülesandeid."

Mõni haiglapatsient teeb kõik nii, nagu arst ette kirjutanud, kuid ei parane. Mõtted võivad olla näiteks hoopis koduste juures. "õega võib vabalt suhelda, oma muredki ära rääkida," soovitab õdede ühingu president.

õe elukutse on muutunud huvitavamaks, sest probleemid on tõstatatud hoopis teisiti. See ei tähenda, et kogenud õed peaksid hakkama ümber õppima, kuid peaks nägema oma ülesandeid uue nurga alt.

õde teeb iga haige puhul endale selgeks, milles on probleem. Näiteks lamava radikuliidihaige põetamisel on õele tähtis, kas haiget tohib keerata või mitu korda päeva jooksul peaks seda tegema, et ei tekiks lamatisi. Millal võib teda pesta, millal sööta, millal peab andma valuvaigistit. Hommikul annab õde arstile teada, mis haigega öö jooksul juhtus või kuidas ta magas.

Seega on pelgalt käsku täitvast ja tabletti ulatavast õest saanud isemõtleja ja -otsustaja, kes püstitab iga haige puhul põetust puudutava probleemi. Hea õde aitab patsienti palju. Tihtilugu tekitab haigele vaevusi, kui ta ei saa õigel ajal tualetis käia ega ole korralikult pestud ja hooldatud.

Ehkki halastajaõde võib kimbutada läbipõlemissündroom, jääb õele hulganisti häid mälestusi paranenutest. "Neid on palju, sest iga päev ju aitad kedagi," ütleb Teisi Remmel. "Eile õhtulgi ootas mind koduukse taga vanainimene, lilled käes, et aitäh ütelda ."

"õdedel on tärganud huvi ja neid tuleb toetada," rõõmustab Teisi Remmel. "Inimesele on tähtis, et teda hinnatakse. Pidupäevi on vaja, et pakkuda õdedele vaheldust ja neid arsti jooksupoisi seisundist välja aidata."

Teisi Remmel on rahul, et aeg, mil õed pidid kõrgemates instantsides jutule saamiseks piketeerimas käima, on möödas.

EHA LAANEPERE