Link kopeeritud!

Oht on tööpuuduse kasv poliitiliseks rahulolematuseks

 (8)

Oht on tööpuuduse kasv poliitiliseks rahulolematuseks
EPL

SEB ökonomist Hardo Pajula on skeptiline hoolekanderiigi tuleviku suhtes ja räägib, miks majandust, nii nagu ka ilma, „parandada” ei saa.

Mis on Eesti kõige suurem probleem?

Tööpuudus. Kõige olulisem asi üldse. Ega muud näitajad inimestele eriti korda ei lähe. Kõige suurem oht Eestile on töötuse suurenemine ja kanaliseerimine üha suuremaks poliitiliseks rahulolematuseks ja omakorda selle kanaliseerimine…Ma ei tea, kuhu…

Kui tööd on, inimesed virisevad ikka…

See on teistmoodi virin. Kui tööd enam ei ole ja õues külm, on see mõnele tõeline tragöödia.

Toimetuses arutame samal teemal, et on probleem, paljudele tragöödia, aga mida teha?

Kui küsida, mida teha, siis järgmiseks – kes peaks tegema? Kui „kes” on valitsus, vastus lihtne – ei mina isiklikult ega SEB pole valitsuse nõuandja.

Jätame valituse, mida inimesed peaksid tegema?

Ei oska öelda. Saan loodetavasti teistmoodi kasulik olla, kui leheveergudel nõu anda.

Aga mõttearendusena. Mulle õudselt meeldis Financial Timesi intervjuu Ken Moelisega (endine investeerimispankur). Pideva halina taustal mõjus väga terve mõtlemisena. Moelis rääkis: „Kuulen pidevalt küsimust, kuidas majandust parandame? Aga sa ei saa majandust „parandada”, nii nagu sa ei saa „parandada” ka ilma. Kui väljas on külm, paneme soojemalt riidesse.”

Nii ongi, et polegi palju teha. Eks igaüks püüab, nagu suudab. Kui sul töö, tasuks ikka tööle jõuda, mitte nädala keskel jooma hakata. Näiteks.

Meil ilmus lugu, kus inimene rääkis, et kaotas töö, naine kaotas töö, kodulaenu ei jõua maksta, 2000 krooni kuus kolme lapse peale, nüüd sai küll töö tagasi, aga palk poole väiksem…

Kui töö on, siis mõni ütleks, et isegi hästi läinud… Muidugi, ise oleme soojas toas ja mõlemal töö, nii on mugav rääkida. Aga praeguse talvega kusagil ahiküttega korteris, ei ole lihtne lugu… Neljandal jaanuaril sõitsin autoga üle vastassuuna vööndi kraavi. Pool sekundit teistmoodi, poleks praegu siin. See ongi elu.

Aga kui ei pea kartma töö kaotamise pärast, kuidas siis võiks oma finantse juhtida kas või vanaduspõlveks?

Sellele on lihtne vastus. Warren Buffett on öelnud, et see on nagu kaalust maha võtmisega, kõik teavad, et tuleb rohkem kaloreid kulutada kui sisse võtta. Ja rikkaks saamiseks, tuleb pikka aega teenida rohkem kui kulutada.

Eestis on aga paljudel elatustase nii madal, et see tähendaks närutamist, et pensionil natuke vähem närutada?

Jah, aga see ei muuda öeldut. Mida selle teadmisega teha, on igaühe enda otsustada. Ongi, „simple but not easy”.

Olete ise koduüürija? Miks, räägiti ju, et korralik eestlane ikka ostab…

On mitmeid põhjuseid. Vahepeal oli ka periood, kus viljelesin küllaltki korratut eluviisi. See on üks külg.

Teisalt, pikaaegne üürisuhe on palju paindlikum. Kui tulin SEB Enskildast ära, sisuliselt ka ju koondati, sain kohe oma üüri alla kaubelda, mida ma pangast poleks iialgi laenuga saanud.

Ja mul ei ole omaniku instinkti. Olen vist ikka saunarahva poeg. Ei tea, kas peaksin sellepärast nüüd häbenema?

Aga kõik surusid laenu. Pangad meelitasid, riik soodustas, meedia rääkis?

Eks minugi peast käis see mõte aeg-ajalt läbi. Õnneks tulid teised mõtted ennem pähe. Ma ei kannata liigse enesekindluse käes ja ka lihtsalt ei riskinud laenu võtta.

Kes on süüdi Eesti eluasemeturu ülekuumenemises ja laenubuumis?

Eks hulluks läksid kõik. Selles loos ei ole häid ja halbu kangelasi. Kõik olid süüdi. Ühed võtsid kohustusi, mida nad ei suuda täita. Teised kühveldasid jälle neid heameelega välja. Süü on mõlemapoolne.

Euro vist ikkagi on Eestisse tulemas?

Ilmselt. Tänase päeva seisuga olen juba üsna optimistlik.

Aga mis juhtub, kui eurot ei tule?

Siis oleme situatsioonis nagu 2006 mais, mäletate, kui Leedu avaldus tagasi lükati. Sisuliselt kohanemine Baltikumis algaski 2006. aasta suvel, alguses vaikselt. Siis hakkasid tulema devalveerimise jutud, siis hakkas intress üles kerima. Kui vastus peaks olema eitav, on devalveerimise jutud jälle platsis. Siis on need ka tõsisemalt võetavamad.

Kuidas Eesti makropilt maailma kontekstis paistab? Oleme läbinud ühe suurima kukkumise?

See ongi kohanemine toodangu kukkumise, töötuse kasvu, palkade ja hindade vähenemise kaudu. Oleme erinevad mõnest teisest, ujuva kursiga riigist, kes lasknud kursil odavneda.

Vähemalt pole Eesti riik eriti laenu võtnud?

Nagu mujalt näeme, paljud asjad maanduvad lõpuks ikka riigi raamatupidamisse. Residentide laenukoormus Eestis ei ole väike. Halbade asjaolude kokkusattumisel võib see tulla suures osas riigi sülle.

Mida arvate uutest kasvuvaldkondadest, millest näiteks Arengufond räägib – elanikkond vananeb, terviseteenused, pensionäridele suunatud asjad, keskkonnatooted?

Mingil määral seal ju oleme. Soomlaste pesemine ja vannitamine on üks eksportivaid harusid ja ju ta kasvab.

Kas neid peaks rohkem olema? Seda võib erinevalt vaadata, aga mina ei usu, et keegi Arengufondist või mujalt peaks ütlema, mida inimestel teha tuleks. Mis eelis on neil tema ees, kes Haapsalus oma kuurorti peab, öelda, kas peaks laiendama, ühe vanni veel ostma või mitte. Kõik spetsialistid, kes ajavad rinna kummi ja ütlevad, mida keegi tegema peaks, tundub, et nad arvavad vahel, et teavad asjadest rohkem, kui tegelikult teavad.

Ühelt poolt nende jutt kõlab veenvalt, teisalt on see tõesti tehnokraatlik ülalt alla juhtimine?

Seal on ka paras annus intellektuaalset ülbust, et teie minge sinna ja tehke seda ja meie ütleme kuidas probleeme lahendada.

Räägiks natuke ka hoolekanderiigist, mida näeme Euroopas, Jaapanis, Ameerikas. Eesti pole sinna jõudnudki?

Kuidas võtta. Eks meie võimalused on olnud kitsamad, aga põhimõtteliselt on ka meil hoolekanderiik. Enamik riigi kulusid läheb ju sotsiaalkaitseks, pensionite maksmiseks.

Riiklik hoolekanne on ajalooliselt väga uus asi…

Suur murrang toimubki pärast maailmasõda. Tekib nõudlus seda sorti avalike teenuste järele ja teisalt ühiskondliku stabiilsuse tagamine. Sõda oli kõik puhtaks teinud, ka inimesi harvendanud. Demograafia soosis. Palju vaja ehitada. Kuni 1970-ndate keskpaigani toimis mudel päris hästi.

Soovitan vaadata Jaapani filmi „Legend Narayamast”. See räägib pensionisüsteemist ühes Jaapani mägikülas 19. sajandi keskpaigas. Seal oli tava, et kui talv tuli, pidi poeg kandma oma vanadusnõdra ema Narayama mäe tippu. Lumme.

Ma ei kutsu üles sellist süsteemi tekitama, aga see on meeldetuletuseks, kuidas asjad on käinud.

Mis siis oli 19. sajandil Eestis teisiti? Kui said vanaks, tõsteti sind majast sauna…

Arvestades asjaolusid oli see küllaltki leebe pensionipõli.

Järgmisel aastal on valimised. Kas Eesti sotsiaalsüsteem tuleb teemaks?

Ma arvan, et need teemad tulevad tõsiselt jutuks, kui asjad on ikka nii nässus, et kõik saavad aru, et samamoodi edasi ei saa. Me pole veel kaugeltki seal. Pigem arvan, et teema kerkib, aga läheb ikka populistlikus võtmes ja sisulisi muutusi ei tule.

Mida teeb kümne aasta perspektiivis Eesti maksukoormus?

Meeldiks vastata, et langeb, aga paraku vist ikka kasvab.

Tajun praegu tugevat survet riigile. Karjutakse, et riik tehku või miks riik ei tee? Paradoksina samad inimesed umbusaldavad riiki, et riik teeb kõik valesti…

Siin on palju Nõukogude taaka. Ja enne seda väga riigikeskne Saksa traditsioon. Pole ime, et meil on riigikummardajate koolkond. Seda tasakaalustab natuke 1990-ndate alguse angloameerika kapitalismi jõuline siiatulek.

Kui riik peab tegema, ütleme ausalt välja, tähendab see lõpuks seda, et riik võtab raha ühtede inimeste taskust ja tõstab teiste taskusse. See ongi see, mida riik teeb.

Ja kui pole ideid, kelle taskust võtta, siis ideid, kelle taskusse panna, on meil alati olemas.

Haridus on üks näide ühest taskust teise tõstmisest. Kui kasvad autojuhi peres, siis tavaliselt ei lähe ülikooli, ei tahagi, tahad hoopis autojuhiks. Ka statistika näitab, et vaesemad ei lähe ülikooli, aga lõpuks ka nemad oma makstud maksude kaudu subsideerivad parematest peredest noorte kõrgharidust?

Just. See ongi hoolkanderiigi osa, et tihti pole suunatud sellele, kes abi enam vajab. Inimesed, kes tsiviilkäibest väljas, kes prügikastide vahel kottidega ringi liiguvad, nemad valimas ei käi. Nemad ei huvita kedagi, kui just kotiga kallale ei tule. Aga kes eluasemelaenu võtsid, on agarad valijad. Nende kaal poliitikas on suurem.

Mis kõrgharidusse puutub. Vene ajal öeldi, et kui käisid tööl vorstivabrikus, ei söönud elu lõpuni vorsti. Olen Eesti Vabariigi haridussüsteemis olnud tegev ligi 20 aastat. Ja see, mida siin tarkuse pähe serveeritakse, ei lähe mul elu lõpuni kurgust alla.

Tihti ka nii, et inimesed tulevad kõrgkoolist ja neil polegi mujale (erialast) tööd tegema minna kui riigiametisse. Lõpuks maksab maksumaksja nende hariduse ja elu lõpuni palka ka?

Kui 50% valijatest on riigipalgal, tekib juba kriitiline piir, millest võib alatagi täiemõõduline eelarvekriis. Meiesuguses väikses riigis ei võta see väga kaua aega.

Miks keegi praegust kriisi ette ei näinud?

Mis see ettenägemine tähendab? Miks keegi ei öelnud, et kriis juhtub 2008 septembris just sellises vormis, vastus: seda polegi võimalik ette näha. Me suudame ette näha laiu üldisi käitumismustreid. Sedagi parimal juhul.

Mis mul käib nende vasakpoolsete intellektuaalide juures ajudele ongi see, et nad arvad, et teame asjadest palju rohkem, kui tegelikult teame. Inimene on oma olemuselt ikkagi suhteliselt piiratud vennike.

See jõuab sinna, millest Hayek rääkis, teadmiste piiratus…

Just nimelt. Ta räägib ka sellest intellektuaalsest upsakusest, samuti  räägib, et suudame enam-vähem trende aimata. Näiteks teame, et umbes kuu-kahe pärast algab kevad, aga kas 31. märtsiks on lumi läinud või mitte?

Sõnastasin eelmise küsimuse natuke halvasti. Ei mõelnud ainult ennustamist, pidasin silmas, miks ei juhitud ohule piisavalt tähelepanu, miks ei hoiatatud?

See on juba teine asi. Aga mõelge tagasi. Pidu käib nagu laste sünnipäeval. Kõigil on morss keres. Muusika mängib. Vaip teistpidi. Keegi sakutab seal naabriplikat juustest ja jube lõbus on.

Nüüd minna sinna ruumi ja ütelda, et poisid-tüdrukud, lõpetame sünnipäeva ära, see pole lihtne otsus. Oli/on väga-väga suur poliitiline koalitsioon, kes huvitatud peo jätkumisest.

Kas Eesti majandus on tugev?

Seda on raske hinnata. Ma küsiks pigem, kas Eesti majandus on olnud paindlik, siis jah, ta on olnud üllatavalt paindlik. Palku on vähendatud, ka riigisektoris, võib-olla mitte niipalju, kui peaks, aga tõsiasi, et nad seal üldse langevad ja et ka sealt inimesi koomale tõmmatakse, on iseenesest märkimisväärne. Teine küsimus on see, kas meil on ka õnne olnud. On vist küll.

Rahaturul on asjad okei, pankadel raha piisavalt?

Seis on paremaks läinud. Kuid küsimus, millega võrrelda. Rahapakkumine kasvas detsembris 10%, mis on väga suur hüpe. Kas sellest nüüd öelda, et pankadel on kõik okei, sellise hinnangulise väiteni on ikkagi samm minna. Päris seda ma ei tahaks öelda. 

Autor: Mikk Salu

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama
295 000€
Harku vald, Maja
Otse omanikult!
138 000€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
121 990€
Tallinn, Korter
229 000€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
243 000€
Tallinn, Majaosa
126 500€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
120 000€
Tallinn, Korter
109 000€
Tallinn, Korter
209 000€
Kiili vald, Majaosa
90 000€
Tallinn, Korter

159 900€
Tallinn, Korter
92 000€
Tallinn, Korter
172 000€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare