Ohutu ja lollakas Eesti
Ausaima pildi Eesti mainest annab see, mida pakub meist maailma meelelahutustööstus, leiab Ilmar Raag.
Eesti maine, brändi ja märgi otsimine on saanud uue hoo. Kuid ehk ausama pildi meie tegelikust seisust pakub maailma meelelahutus. Aastate eest saime piinlikkusest üle, kui vaatasime Eestis filmitud “Küünlad pimeduses”, kus rahvariides kaunid tütarlapsed nõelusid vastupanuliikumise vaimus sinimustvalgeid lippe. Filmile andestati paljugi tema rahvusliku paatose pärast, aga eestlasi oli seal nii ehk teisiti kujutatud idealistlike idiootidena.
Nüüd, mil Ida-Euroopa vabanemine on juba ununenud teema, kohtab eestlasi juba teistes olukordades. David Duchovny mängitud filmis “Playing God” mainitakse eriti jõhkraid eesti gangstereid (võite kujutada homeerilist naeru eesti kinodes). Brendan Fraser mängib filmis “Encino’s Man” jääst lahti külmutatud ürgmeest, kelle matsliku oleku varjamiseks tutvustatakse teda kui vahetusüliõpilast Eestist. Telesarjas “Felicity” mainitakse halba eesti okolaadi, mis paneb ühel tegelased kõhu valutama. Taolisi näiteid võib tuua veelgi.
Mida see tähendab? Küsimusi on kaks. Mida need märgid näitavad ja kui palju peaksime taolistest lugudest hoolima? Kui Erich-Maria Remarque mainib “Triumfikaares” Eesti pealinna Riiat, siis loeme sealt välja vaid süütut teadmatust. Kui räägime aga Hollywoodist, on kahtlemata tegemist maailma ühe kõige võimsama propagandamasinaga, tänu millele ei ole suurel osal planeedi Maa inimestest kahtlust, et teksased on väga seksikas kehakate, Ford uhke sõiduauto, keskmine kolumbialane juhm narkoärikas ja keskmine araablane paadunud terrorist. Hollywood ühtaegu toodab stereotüüpe ja peegeldab neid. Nagu seal öeldakse: klieed on sellepärast klieed, et nad töötavad.
Kummatigi on halvustavate märkuste sündimine selles masinas loogiline. Olin praktikal firmas Phoenix Pictures siis, kui seal valmis Schwarzeneggeriga film “Kuues päev”. Kui stuudio oli otsustanud projekti käivitada, alustas tööd õigusabifirma, kelle ülesandeks oli vältida filmist tulenevaid kohtuvaidlusi. Seepärast näiteks kontrolliti üle kõikide tegelaste nimed, et vältida juhuslikke kokkulangevusi reaalselt eksisteerivate inimestega. Nii tuligi välja, et filmi kurjal keemiateadlasel oli päriseluline nimekaim Uus-Meremaal, kes juhtus olema matemaatikaprofessor. Igaks juhuks vahetati nimed. Samal viisil välistati filmis esinevate firmanimede sarnasus mõne reaalselt eksisteeriva firmaga. Samal ajal tehti juhtivatele autotootjatele pakkumine varustada filmi peategelane tulevikuauto prototüübiga. Parima pakkumise tegi “Chevrolet”
Seda töörutiini arvestades selgineb ka eestlase ilmumine Hollywoodi fiktiivsesse maailma. Näiteks “Felicity” näite varal võis seal olla stsenaristi ja produtsendi vahel järgmine dialoog:
Produtsent: Nii, siin on vaja, et ta tooks ettekäändeks näiteks mingi terviserikke.
Stsenarist: Uh, mm, no ütleme, et ta sai kõhuvalu “Snickersi” söömisest.
Produtsent: Ei seda me ei saa teha. “Snickers” kaebaks meid kohtusse ja pealegi on nad meil turunduspartnerid.
Stsenarist: No võtame siis näiteks mingi eesti okolaadi.
Produtsent: Mis see on?
Stsenarist: Ma ei tea, aga mu vend käis Eestis, kus neile pakuti mingit kama-nimelist jälkust.
Produtsent: Ah, no paneme siis eesti okolaadi.
Kohtukindel stereotüüp. Eelneva jutu mõte oli selles, et igas keskmises Hollywoodi filmis peab keegi olema negatiivne või vähemalt naeruväärne. See tegelane peab vastama kahele kriteeriumile – peab vastama enamiku vaatajaskonna stereotüüpidele, et mõjuda usaldusväärselt ja ta ei tohi kaasa tuua negatiivseid kohtuvaidlusi produtsentidele. Kuna Eestil peamiselt maine puudub, siis sobitub ta ideaalselt mõlema kategooriaga. Seejuures ei saa eesti tegelane olla peamine antikangelane, sest ühest eestlasest ei ole ju ameerika sangarile väärilist vastast.
Olen pakkunud naljaviluks välja projekti, kus Eesti riik investeerib Hollywoodi ja laseb neil teha eesti superkangelastega Oscarifilmi. See oleks massideni jõudev mainekampaania See oli nali, aga jääb siiski küsimus, millal jõuab Eesti maine kõrgusele, et tundmatu maailmakodanik tervitab meid imetlusega, sest oli asja näinud Hollywoodi filmi, kus ainult eestlasest abilise geniaalsus aitas Supermanil maailma päästa.
Ilmar Raag on ETV programmijuht
