Õie-Mari Aasmäe: ärge pange kedagi olukorda, kus suhted sõltuvad jumalateenistusele tulekust
Ma ei usu jumalat. Nendele kes mind tunnevad ei tule see kindlasti uudisena. Lihtsalt ei usu. Viimastel aastatel, olles matnud oma vanavanemad, palju sõpru ja isa, olen tabanud ennast aeg-ajalt mõttelt, et aga äkki usuks, nii oleks ju palju lihtsam, kui teaks, et need kes kallid ja siit ilmast lahkunud on lähevad kuhugi, kus nad saavad minu üle valvata ja kus ma nendega kunagi tulevikus kohtun.
Kas see on liiga pragmaatiline aju, uskmatult ehitatud aju, teadmised, mis ma olen elu jooksul kogunud, või milles on asi, aga ükskõik kui palju ma ka ei püüaks, ei hakka mina jumalat uskuma ja sellele põhjalikult mõeldes, ei taha ka.
Ma olen 11 aastat õppinud katoliikliku taustaga koolis, käinud rohkem kirikus kui mõned, kes tõsiselt usuvad ja ei ole see mulle külge hakanud. Ja nii lihtsalt on.
Sinna ei saa keegi mitte miskit teha. Ja ei ole ka mõtet teha, sest tegelikult vaatamata uitmõtetele olen ma sellega, mida ma usun või ei usu täiesti rahul, sest see olen mina ja nii nagu mina ehitatud olen ja nii kuidas minu mõtted toimivad.
Meil ei ole riigikirikut ja riigiusku. Nii ongi hea, sest mina ei oskaks elada usklikus keskkonnas, poleks mina õnnelik ja poleks teised õnnelikud, sest sellisel juhul tekiks mul meeletu vajadus hakata oma usku, milleks on mitte uskumine, kuulutama hakata. Ja on siis seda vaja?
Iga inimene peab millessegi uskuma ja meil on ka vaja millessegi uskuda, eks ka mina usun, loodusseadustesse, inimestesse ja veel paljudesse asjadesse. Aga üldse ei suuda ja ei taha uskuda, et kuskil on üks kõrgem võim, kes otsustab selle üle kuidas minul täpselt minema peab analüüsides minu käitumist. Ei taha.
Ka loodus on kõrgem võim, aga see on teistmoodi, ükskõikne ja hinnanguteta. Minu heaolu ja elu kvaliteet looduse silmis ei lähtu sellest, kas ma ütlesin eile kellelegi halvasti või jätsin midagi olulist pikemas perspektiivis tegemata. Nii mulle meeldib ja nii on minul hea.
Toetan teie uskumist
Teie kes te usute jumalat, see on väga tore ja armas, ja kui teil seda vaja on, siis ma olen kahe käega poolt, sest ma tean, et teile on nii hea ja teile nii meeldib. Ma siiralt loodan, et te oskate ka mind ja minusuguseid samamoodi vaadata.
Muidugi ma tulen kirikusse, kui kedagi on vaja matta kiriklikult või laulatada kiriklikult. Või kui teil on seal hea kontsert, või lihtsalt nautima rahu ja silmailu mis palju kirikud pakuvad.
Ärge pahandage, ma teen seda ainult heast südamest ja ma väga austan teie kombeid kui ma tulen teie territooriumile. Isegi annetan teile sinna kastidesse, sest nii on viisakas. Ja te võite mind ju kutsuda jumalateenistusele, aga kui ma ei tule, siis ärge pahandage, vaid leppige sellega, et ju siis ma ei pea seda vajalikuks. Ja ärge pange mind olukorda, kus meie omavahelised suhted sõltuvad sellest, kas ma tulen jumalateenistusele või ei tule, ärge tehke seal osalemist vajalikuks meie suhetes. Sest sellisel juhul ma kohe kindlasti ei tule. Mulle ei meeldi tingimuste seadmine ja ma parem suhtlen kellegi teisega ja teen siis miskit muud.
Ühised ja mitteühised kombed
Aga meil kõigil on ka ühiseid kombeid, vähemasti siiani on olnud Eesti Vabariigis. Me austame teineteist, me ei hakka teineteisele peale suruma oma tahtmisi ja lepime sellega, et vahel meie naabrid elavad natuke teistsuguste arusaamade ja põhimõtete järgi. Ning meie head omavahelised suhted ei sõltu sellest, mida me usume või kas me käime teineteise usu talitlustel ( ma ei tea, mis see uskmatute usutalitlus on, aga eks vajadusel mõtle ka selle välja). Minu meelest võiks ka seda joont hoida, sest tülli me ju minna ei taha ja tahame kõik uskuda oma usku ja seda segamatult ning rahulikult.
Jõuluhommikul mina magan kui teie kirikus olete ja siis sööme kõik koos rõõmsameelselt jõulupraadi. Nii on see ju pikalt juba olnud ja võiks jätkata. Meil kõigil on täpselt niimoodi talitades hea.
