Õigusriik Eesti moodi ehk Riigil on alati õigus

Riik eelistab õigusemõistmisel iseennast. Kannatada saavad nii kahtlusalused kui ka ohvrid.

Umbes 1500 aasta vanuses Justinianuse koodeksis on kirjas, et pigem pääsegu kurjategija karistusest, kui süütu süüdi mõistetakse. Isiku põhiõiguste kaitseks ja süütu süüdimõistmise vältimiseks on aastasadade jooksul paika pandud ausa menetluse nurgakivid. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) ja Euroopa inimõiguste kohus (EIK) on sätestanud hulga Eestile kohustuslikke reegleid.

Elementaarne tagatis on equality of arms ehk võrdsete relvade printsiip, mille järgi on süüdistusel ja kaitsel võrdsed menetlusõigused, ligipääs teabele ja võrdväärsed võimalused vastaspoole tõendeid kahtluse alla seada. Meil see „liigliberaalne” garantii ei kehti. Näiteks tuvastas EIK lahendis Leas vs. Eesti neli aastat tagasi, et süüdistatavale ei tagatud ausat menetlust. Nimelt ei võimaldatud kohtu alla antud endisel Kihnu vallavanemal Johannes Leasil nn pühaks lehmaks peetava riigisaladuse motiivil ligi pääseda jälitustoimikutele, kust ta aga oleks võinud leida õigustavaid tõendeid ja teavet prokuratuuri tõendite kummutamiseks. See, et süüdimõistev otsus EIK sedastuse kiuste jõusse jäeti, kinnitab, et riik peab võimalikuks inimesi süüdi mõista ka ebaausa menetluse tulemusel.