OLARI TAAL: Igavene häbi pühaduse teotajatele
Mõnel pikemal autosõidul keris teema mõtetes edasi.
Ühel päeval nägin Keila-Haapsalu maanteed ületavat põdralehma. Olen kuulnud, kuidas vanad jahimehed pärast põdrajahti kergendatult ohkavad: aher lehm. Tapasüü tundub kohe pisemana. Looduse poolt nagunii tupikteele suunatud geenikombinatsioon. Raiskab ressurssi, aga ei täida talle määratud rolli, parasiit sihuke.
Sügisel algab jälle põdrajaht ja mind kummitab mõte – ega ometi mõni lollpea hakka küttima Eesti “püha lehma”, Eesti Panka. See olevat juba nii sõltumatu, et temast ei sõltu enam midagi. Korrektse statistika saaks ju osta lätlastelt ja raha emiteerimise võiks usaldada mõnele Rootsi pangale. Ma siiski ei soovi alustada vaidlust selle üle, mida meie keskpank tohib ja saab üleüldse teha või millisel määral pangapresidendi koduerakond, rahva usaldusega pihtasaamisest veidi uimane, on nõus tasandama häält, kuulutades loosungit – meie ei poolda käske ega keelde.
Tahan hoopis provotseerida, et Andres Lipstok roniks oma tarkade poistega urust välja ja annaks tuld. Kas või minutaoliste provokaatorite pihta. Järgmisena võiks ette võtta kõrgepalgalised Eesti Panga nõukogu liikmed (käivad koos kord kuus ja saavad palka 15 000 krooni) ning küsida nendelt: mida teie, lugupeetavad, olete teinud või tegemata jätnud, et olukord on nüüd selline, mille puhul Jaapanis oleks autundega ametnikud oma soolikad talumatust häbist töökoha treppidele laiali laotanud (teinud harakiri).
Sest millise enesestmõistetavusega räägiti mõni aasta tagasi, kuidas Euroopa Liidu rahanduspoliitiline pailaps Eesti kohe euro kasutusele võtab. Kroon jääb veel aastateks ja igal aastal maksame suhkrutrahvi suurusjärgus euro vahetuskulu. Rääkimata usalduse kaotamisest investorite silmis, kuna riiki, kes ei ole võimeline pidama väikest võidukat sõda inflatsiooniga, tuleb suhtuda suure ettevaatusega. Tõenäoliselt on järgmine euroalaga ühineja hoopis Slovakkia – mäletate, aastaid tagasi tõeline poliitiline paaria, kes sai EL-i üle noatera. Hiljuti sai see riik hakkama trikiga, mille tagajärjel sisuliselt revalveeris oma krooni kaheksaprotsendiliselt. Loomulikult kolib inflatsioon Slovakkiast pahade asjade maale.
Inflatsioon on mõõdukas mürk
Mida me teame inflatsioonist? See on mürk, mis väikestes annustes toniseerib ja ergutab, olles efektiivne ravim majanduskasvuga seotud turuhälvete reguleerimiseks. Suurtes annustes on ta tapvalt ohtlik ühiskonna stabiilsusele, sest tabab nõrgemaid – nii inimesi kui ka ettevõtteid – ja pärsib majanduskasvu. Inflatsiooni määr on majanduse suunamisel riigi võimekuse (ka kompetentsuse) mõõdik. Lääneriikides kadus soov inflatsiooni totaalselt kontrollida Teise maailmasõja ajal, kui rahandus allutati sõja vajadustele.
Pärast sõda selgus, et sõjajärgse kiire majanduskasvu tingimustes on mõistlik lasta väikesel inflatsioonil toimida ventiilina. Inflatsiooni olulisim põhjustaja on ülemäärane rahapakkumine ja just rahapakkumise riigipoolne reguleerimine ongi inflatsiooni juhtimise peamine hoob. Analüüsimata põhjuse-tagajärje seoseid, tunnistagem, et (ülemäärase) laenupakkumise tagajärjel tekkis meil kinnisvaramull ja sellega seoses on mõni tuhat inimest teeninud kõvasti raha, sada tuhat aga maksab veel aastaid kinni laenusid, mille oluliseks osaks on olnud kinnisvaraketi metsikud kasumimarginaalid.
Sellestsamast ülemäärasest rahapakkumisest on suuresti tingitud ka meie kontrolli alt väljunud inflatsioon, mis peale kõige muu töötab vastu hoiustamisloogikale. Horvaadid on aga näiteks välisraha sissevoolu reguleerinud sellega, et 55 protsenti sissetulevast välislaenurahast paigutatakse intressita keskpanka kohustuslikku reservi. Küll ei kehti selline piirang omamaistele säästudele. Eesti Pank olevat küll kohustusliku reservi määra tõstnud 15 protsendini, kuid maksab sellelt pankadele intressi.
Otsustajad surve alla
Et olla oma provokatsioonides järjekindel ja vihastada võimalikult paljusid inimesi, pakun inflatsiooni ohjamiseks välja mõne tegevusjuhise. Esiteks peab Eesti Pank lõpetama intressi maksmise kohustuslikele reservidele. Samaaegselt ei arvata kohustuslike reservide hulka enam kodumaiseid hoiuseid ja reservi määra suurendatakse 25 protsendini. Teiseks lõpetab Eesti valitsus tulumaksu tagastamise laenuintresside eest ja külmutab avaliku sektori palgafondi. Kolmandaks: Eesti Pank, tuginedes kehtivale krooni tagamise seadusele, mis lubab tehnilise kõikumise piirmääraks kolm protsenti, kõigutabki krooni üles ehk revalveerib seda 2,9 protsenti (devalveerimine on õnneks seadusega keelatud).
Pisike mõnemiljardiline jama tekib vaid kommertspankadel, sest nende varad on eurodes ja kohustused kroonides (nad on kaitsnud end devalveerimise vastu). See kaotus jääb aga väiksemaks kommertspankade aastakasumist, samuti on neil võimalik oma avatud positsioonid õigel ajal sulgeda.
See ei ole veel tegevusplaan. Eestis on suur hulk inimesi, kes seda, kuidas inflatsioon kontrolli alla saada, minust palju paremini teavad. Tuleb vaid otsustajatele peale käia, et nad mõistaksid, et selliste tendentsidega majanduses (nagu ütles Edward Lucas) ei tasu loota, “nagu läheks meil kõik teisiti”, kui on senini teistel läinud.
Inflatsiooni ohjamiseks on kõik vahendid head. Kui karmima rahapoliitika jaoks on vaja muuta seadusi, siis tehkem ka seda kohe. Usutavasti ongi mõned meie fiskaalpõhimõtted ajast ja arust, sest nende fikseerimisel ei saanudki me teada midagi kätte jõudnud “helge tuleviku” majandusprobleemidest. Ajakirjandusele on aga palve: boikottige kõiki autoreid, kes kirjutavad sellest, miks me peame veel aastaid arveldama krooniga ja leppima kõrge inflatsiooniga. Sellised arutlused pole ju väärt trükkimiseks kulutatud paberit. Küsige valitsejatelt igal pressikonverentsil ja intervjuul, mis on tehtud ja mis tegemata.
Loomulikult toob minu provotseeriva plaani iga element kaasa midagi ebameeldivat või esmapilgul suisa vastuvõetamatut, kuid inflatsiooni pidurdamisel ei saagi me valida hea ja halva vahel, vaid võimalikest halbadest tuleb valida kõige vähem halb. Sest praegu on inflatsioon tõeliseks probleemiks ning seda toidavad meie rumalus, ülbus, pealiskaudsus ja isekus. Praktikas on levinud uskumus, et parimaks inflatsioonitõrjeks on teadmine inflatsiooni ohjamise väga hea plaani olemasolust.
