Ole hea ajakirjanik, ära päri nii palju!
Norra ajakirjanik Kjetil Stormark avaldas möödunud nädalavahetusel kaks Eestit puudutavat artiklit, milles avaldas rea väiteid ja näiteid Vene luure tegevusest Eestis toimunud militaarõppuste ajal. Muuhulgas avaldas Stormark, et Eesti kaitseväelased olla aasta tagasi avanud ühe tundmatu drooni pihta tule, kahtlustades, et tegemist on just venelaste luuredrooniga.
Kuna Eesti meedia jaoks olid need väited uued, on loomulik, et refereerisime neid lugusid ning küsisime kommentaare kõigilt asjaosalistelt - toonaselt kaitseministrilt Sven Mikserilt, praeguselt ministrilt Hannes Hansolt, kapolt, kaitseväelt jne. Ainuke väide, mille osas asjaosalised selge positsiooni võtsid ning kategooriliselt ümber lükkasid, oli see, et Eestis tegutsevat ja droone opereerivat Vene eriüksuslased. Eriükslusasi Eestis ei ole, selge.
Muudest väidetest mindi hägusalt ümber. Ometi oleks Eesti inimestel õigus teada, kas tõepoolest on Eesti kaitsevägi avanud tule kahtlaste lennuseadmete allatulistamiseks. Tegemist oleks pretsedendiga ning riigi julgeoleku seisukohast väga olulise juhtumiga. Kui me ei leppinud ümmarguste ja häguste selgitustega, vaid küsisime muuhulgas ka just selle väite kohta lihtsa jah/ei küsimuse, sai meie ajakirjanik riigi psühholoogilise kaitse juhilt Ilmar Raagilt süüdistuse Vene luure huvide esindamises ning soovituse üle mõelda, “mis meid tegelikult huvitab”.
Kes otsustab, mida avalikkus peab teadma ja kas ajakirjandusel on õigus selles otsustamises kaasa lüüa? Ilmar Raagi vastustest meie toimetuse ajakirjanik Otti Eylandtile tuleb selgelt välja, et selle otsustamise monopol on riigil ja ajakirjanikel suuremat õigust kaasa lüüa ei ole. Ajakirjandus tohib küsida ja kajastada midagi ainult siis, kui tema ütleb, et see on okei. Selline mõtteviis ei ole pelgalt kentsakas, vaid see on ohtlik.
Kahjuks on see muutumas trendiks. Me puutume kokku olukordadega, kus järgmisel päeval ilmuva kriitilise uudise hirmus lekitab riigiasutus materjali “sõbralikule väljaandele”, et pehmendada lööki ja võtta homselt uudiselt originaalsus. Me näeme, kuidas RKASi juht süüdistab meie ajakirjanikku tellimuslugude tegemises ning konkreetselt valetab teleeetris. Me näeme, kuidas osad teemad on kujunenud tabuks ning diskussiooni võib tekitada alles siis, kui otsused on ametites juba tehtud.
Minu jaoks on vastuvõetamatu, kui ajakirjanduselt võetakse õigus esitada küsimusi ja defineerida, mis on avalikkuse seisukohalt oluline. Kui meie riigi territooriumil on avatud tuli tundmatute lennuobjektide pihta, on õigus selle kohta küsida ja saada ka selge vastus. Kui see fakt on vale, tuleb see selgelt ümber lükata. Kui on õige, tuleb seda kinnitada.
Raag väidab, et sellele küsimusele vastamine paljastaks Eesti luure ja vastuluure kohta delikaatseid detaile. Milliseid? Kui tõepoolest tulistati, siis on drooni lennutaja sellega suurepäraselt kursis. Kui ei tulistatud ja midagi ei juhtunud, siis pole ammugi ka ühtegi riigisaladust, mille avaldamise pärast karta.
Selle asemel valis riigi psühholoogilise kaitse juht millegipärast üleoleva ja patroniseeriva stiili ning siit edasi on läinud avalik tähelepanu sellele, mida ja kuidas Raag ütles ja miks ja kuidas Päevaleht tema laused avaldas. Tegelik teema on jäänud tagaplaanile ning me ei tea siiani vastuseid mitmele olulisele väitele, mis Norra portaalis avaldati.
Riigi strateegiline kommunikatsioon - just selline on tänapäevane nimetus psühholoogilisele kaitsele - põrus korralikult. Esiteks, suhtutakse üleolevalt kohalikku ajakirjandusse. Pelgalt küsimuste esitamist peetakse vaenulikuks tegevuseks. Teiseks tundub domineerima suhtumine, mille järgi on olemas ainult üks õige lähenemine ja mis see lähenemine on, teab riik. Kui sa nõustud sellega, on hästi, kui ei nõustu, oled kremlimeelne. Kolmandaks, vähemalt praeguse näite puhul poleks tulekahju tekkinudki, kui esmaspäeva hommikul oleks korraldatud briif ning seletatud erinevate toimetuste ajakirjanikele Norra loo väidete taustu. Nii palju ja nii detailselt kui võimalik ja nii vähe kui vaja. Nii palju kui võimalik, on the record, natuke laiem taust off the record.
Küsimuste esitamise õiguse blokeerimine ning ajakirjanduse suunal Kremli sildiga lehvitamine peaks paneme punased tuled vilkuma igas Eesti toimetuses. See ei ole ainult Eesti Päevalehe mure. Seda imelikum on vaadata, et mõnedki Eesti ajakirjanikud vastupidiselt kiidavad Raagi lähenemisele takka ning õigustavad teda.
Ühe asja tahaksin veel ära klaarida. Sotsiaalmeedias levib mulje, justkui oleks Eesti Päevalehe ajakirjanik avaldanud üleeilses lehes enda eraviisilise vestluse Ilmar Raagiga. Nii see kindlasti ei olnud. Ilmar Raag teadis, et räägib on the record ja oli nõus vestluse avaldamisega. Meie toimetus ei tagane kokkulepetest ega riku on/off the record reegleid.
