Olev Remsu: kas tõesti kibeletakse tagasi keskaega?

Mida vähem intelligentsust, seda rohkem rahvuslust. Mida vähem kriitilisust, seda rohkem eelarvamusi ja käibetõdesid.

Vene kirjanik Fjodor Dostojevski kuulutas: kui mul on valida tõe ja Jeesus Kristuse vahel, valin Kristuse. Sama mall sobiks väitesse „Kui mul on valida tõe ja rahvusluse vahel, valin rahvusluse”. Ja teisedki asjad, milles olen veendunud: oma eelarvamused ja käibetõed, vastasseis Rail Balticule, geidele, Vorbuse puiduvabrikule jne.

Ainult ühe raudse erinevusega. Dostojevski oli loogik, terane kriitiline mõtleja, tema tegi tõel ja usul vahet. Ja eelistas usku. See on ilus, isegi ülev, ja geenius on ta nii või teisiti. Paljud aga ei taju erinevust – peavad tõeks seda, millesse usuvad.

Pärast president Kersti Kaljulaidi hiljutist väidet, et Eesti on ilmalik riik, arutatakse meil, mis asi see ilmalikkus siis õigupoolest on ja kas see kaitseks meid vaenlase eest. Näiteks islami pealetungi eest.

Ka põhiseaduses on näpuga rida aetud, tahetud leida sealt endale sobivat vastust. Niisugune skolastika meenutab mulle ühe Sławomir Mrożeki humoreski marksisti-leninlast. Nimelt luges too tegelane üksipulgi läbi kõik Marxi, Engelsi ja Lenini teosed ning teatas siis, et kaelkirjakut pole olemas. Sest klassikud kaelkirjakust ei kirjuta. Nii leiti meie põhiseadusestki suure otsimise peale, et Eesti ei ole ilmalik riik.

Põhiseadus on tarbetekst, see on vajaduse, õhus rippuva ühiskondliku tellimuse järgi muudetav. Ei maksa sellele piiblistaatust anda.