OLEV REMSU: Väsinud tsivilisatsioon
Islam on tegelikult väga lihtne religioon. Loomulikult on tal põnev ajalugu ja kütkestav teoloogia, lugematu hulk sekte ja sektikesi oma vastukäiva ideoloogiaga, ent lihtpõrmuline ei tee seal tavaliselt sunniitide ja šiiitide vahet. Muslimi mees muidugi teab, et ise ollakse see ja hea ning vastasseisja on too ja halb, seda on talle öelnud haritud mullad, kuid sellega tema teadmised piirduvad.
Enam kui üheksakümnele protsendile muslimeist piisab viie “käsu” täitmisest – tunnista, et ainus Jumal on Allah ja Muhamed on tema prohvet; maksa kümnist; palveta kolm kuni viis korda päevas Meka poole; pese end iga reostava teo ja isegi mõtte järel (see tähendab, et väga tihti); hoidu mõnuainetest, kolm kurja – viin, suits ja meelemürgid – kaasa arvatud. Panete tähele, et kolm viimast punkti tegelevad tervishoiuga? Kes on näinud islamiusuliste mõneminutilist kiirpalvust nende töökohas või mujal, sellel on selge, et need palujad tegelevad ka füüsilise virgutusvõimlemisega.
Islami usku astudagi on lihtsamast lihtne – sa pead mullale kolm kord kinnitama, et Allah on suur, ja mulla kinnitab sulle, et Allah on sind kuulda võtnud.
Muide, ega muudki religioonid ole reapatuse jaoks keerulisemad. Öelge mulle, kui palju leidub kristlasi, kes täpselt teavad, mis vahe on katoliiklusel, õigeusul ja protestantlusel? Neid on õige kasinalt.
Mulle tuletab tänane maailm üha enam meelde vist kõigi aegade võidukaima riigi, Rooma impeeriumi lõpuagooniat. Meenutame – kõigepealt tungisid metsikust idast Euroopasse hunnid, seejärel tulid goodid, kes rüüstasid maailma pealinna Rooma, misjärel vandaalid selle 455. aastal vallutasid, viimased Rooma keisrid olid germaani väepealikute käsilased.
Kõik see toimus suure rahvasterändamise käigus, mil seni mõistetamatu kihk ajas germaanlased, slaavlased, sarmaadid ja kõik teised jalule, rahvad hülgasid oma isamaa ning asusid, kott turjal, uut kodu otsima.
Euroopa-kesksel ajalookäsitlusel on kombeks Rooma langemise puhul nukralt tõdeda, et madalam kultuur sai jagu kõrgemast kultuurist. Mina ei ole rassist, mina seda vaatepunkti ei jaga. Mulle näib, et tuhandeaastane (Lääne-)Rooma väsis, tsivilisatsiooni enda sisse oli programmeeritud hukk, seda nii elu majanduslikust küljest kui ka moraalsest aspektist lähtuvalt.
Kõik naised amoraalsed?
Rooma õgis, sõdis, tarbis ja pidutses eeskätt oma kolooniate ja orjade kulul. Rooma elas muu maailma arvelt, tehes seda peamiselt sõjasaagist. Rooma lihtsalt pidi hävima, sest ülejäänud maailm tahtis edasi elada ega soovinud end lasta üldisesse kaosesse kaasa kiskuda ning selleks tuli ülejäänud maailmal võimsatest võimsaim riik ja uhkematest uhkeim linn varemeteks muuta – toimis mingi seletamatu planeedi enesekaitsemehhanism.
Ja polnud Rooma esimene ega ole viimane suurtsivilisatsioon, mis sureb loomulikku surma pigem oma aja äraelamisest kui väliste jõudude puudutusest. Laseme silme eest läbi Mesopotaamia ja Egiptuse riigid, kalifaadi, inkad, aga ka N Liidu. Midagi on neil kõigil ühist – kõik need on pidanud ennast igaveseks ja tsivilisatsiooni tipuks ning nendegi kadumine tundub otsekui planeedi enesepuhastusena.
Milles üks islami mees kõigepealt lääne tsivilisatsiooni süüdistab? Ei ole see ateism, kristluse ebakohad tema vaatevinklist, ammugi mitte karikatuurid, mida ta ei ole näinud. Antagu andeks, edasi tuleb üks neljatäheline – aga tõetruuduse nimel ehk erandikorras tohib?
“Kõik teie naised on litsid!“ kuulutab mehepoeg tulitigedalt, kui te olete temaga usaldusväärselt kuskil kohvikus vestlema asunud, ja seda teha on kaunis lihtne. Mullade väiteid lääne moraalse allakäigu kohta usub ta raudselt, kuna selle levimine võib teda isiklikult valusalt riivata. Ta ei taha, et tema abikaasa(d) samasugus(t)eks muutuks(id), sellepärast ta siis juubeldab, kui Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid lõõmavad ja Jeruusalemma turul pommid plahvatavad. Ta aimab vaistlikult, et tema traditsioonilist patriarhaalset maailma võib raputada emantsipatsioon ja innovatsioon, ning ta on nõus, kui Euroopa ja Ameerika telekanalite vaatamine välistatakse, sest sealt sigib oht väljakujunenud eluviisile.
Islam on kummaline usk. Tal on kombeks aastasajad tukkuda, et siis plahvatades pulbitseda. Islam sündis 7. sajandil Araabia poolsaarel ning ulatus ruttu Atlandi ookeanini, Prantsusmaa külje alla. Siis uinus ja 14. sajandil uuesti ärgates jõudis Samarkandini. Ma ei poolda numbrimüstikat, ent nüüd on 21. sajand ja islam on uuesti maast lahti saanud.
Kolmas ilmasõda käib
Ma arvan, et Jaan Kaplinski pakutud islami-Voltaire’ist (“Hädas islamiga”, EPL 21.2) ei piisa, et ägedasti politiseerunud ja autoriteete kummardavat usku liberaalsemaks muuta. Ei piisaks GorbatsŠovistki, kes diktatuuri seestpoolt õõnestaks.
Marju Lauristini mõte, et oleme kolmanda maailmasõja lävel (“Üheksa aastat rakvere raipest”, EPL 8.2) tundub mulle hiljapeale jäänud. Sõda ammu juba käib, ainult meil ei jätku selle märkamiseks silmi ja kõrvu, kuna see on rindejoonteta heitlus, metsavendade sõda, kusjuures metsaks on terve maailm, aga valdavalt siiski suurlinnad – pilvelõhkujad, metrood ja elektrirongid. Roomlasedki lõid algul edukalt tagasi üksikuid rünnakuid, kellelegi neist ei tulnud pähe mõte totaalsest kokkuvarisemisest.
Miks alustasin tõdemusega, et islam on lihtne? Aga sellepärast, et lihtsus liidab ja ühtsuses peitub jõud. Sage koospalvetamine seob inimesed sõpradeks ja ühendab nad sõnakuulelikku kollektiivi. Praegu peab üha sagedamini kätte võtma Le Boni “Hulkade psühholoogia” ja imetlema autori terasust – kui pisikesest asjast annab üles puhuda võimsa rahvaliikumise!
Ei ole kahtlust, et ässitajad tahavad olukorra teravnemist. Näe, mõned islami naised ei tõmba enam ülle parandaad, teised kipuvad tööle, varsti lähevad päris moraalituks kätte.
Islam soovib iseennast kinnistada ja levitada. Kuid minu meelest täidab ta sellega suuremat ja tähtsamat missiooni, ründab planeedi püsimajäämise ohtu. Islamit ennast saab rünnata õhutades vaenu kahe peamise konfessiooni vahel.
Tormavad surmateel
Mina loen meie edustatistikat niimoodi – kümme ajaühikut hukuni, üheksa ajaühikut hukuni jne. Heameel autode ja töökohtade arvu kasvust on sama, mis vähihaige rõõm, kui ta kuuleb, kaua talle on veel antud elada.
Eales ei saa kogu maailm elada nõnda priskelt nagu elatustaseme tipud. Ausõna, nagu rotid viljasalves. Kummati igatsevad kõik tormata mööda surmateed.
Vaadake praegust Hiinat – poliitiliselt on suurriik vastukaaluks USA-le, ent tegemist on maailma kõige kiiremini amerikaniseeruva territooriumiga.
Kõik hiinlased ei saa süüa nõnda palju liha kui jänkid ja kulutada sama palju bensiini nagu nende ideoloogiliselt vaenlased. Lääne-Euroopas sündinud tööstus-pangandustsivilisatsioon peab oma arved kunagi kinni maksma. Ja mida igavesem see paistab, seda kiiremini võib ta kaduda. Rooma Kapitooliumil, kust tuhat aastat juhiti maailma, karjatati järgmised tuhat aastat kitsi. Varemetes kasvanud kõrge ja mahlakas rohi.
Tänast maailma juhitakse ühelt teiselt Kapitooliumilt. Huvitav, kas meie väsinud tsivilisatsioon leiab väljapääsu väljapääsmatust olukorrast?
