Olgu töö põhjalik

Kuhu on jäänud Eesti nii silmapaistev naine Helmi Mäelo, kes tõi meie rahvale ilusamatest ilusama – emadepäeva tähistamise? Usun, et silmapaistvaid naisi leidub veelgi. Vajalik on tingimata lisada Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku (EAÕK) kui tõelise rahvakiriku looja metropoliit Aleksander (Paulus). tema elutöö oli aastatel 1920–1930 ja sellega seoses oli ta tuntud kogu Eestimaal. Metropoliit Aleksander kuulus Riigikogusse, esines tihti raadios ja osales kaalukatel riiklikel ja usulistel üritustel. Ta oli väga austatud rahva poolt ja koguduste visiteerimisel külvati ta üle lilledega. See töö jätkus ka karmidel sõja-aastatel ning hiljem Rootsis eksiilis olles, mil tema juhtimisel säilitati EAÕK järjepidevus (teatavasti allutati Eestimaal õigeusu kirik pärast okupeerimist Punaarmee poolt automaatselt Moskva patriarhaadile). See kõik oleks ainult väga lühidalt silmapaistva kiriku- ja ühiskonnategelase ning aatemehe elust.

Alatu oleks maha vaikida meie II Vabadussõja (Jüri Uluots juba omal ajal seda nii nimetas) kangelased, kes ülirasketes lahingutes ülimat vaprust ja kangelaslikkust üles näitasid küll Moskva all ja idarindel – ikka meie surmavaenlase bolshevistliku Venemaa vastu. Ainult jultunud inimesed võivad küsida, miks nad võitlesid võõrastes sinelites võõraste relvadega – aga meie oma riietus ja relvad olid ju julmalt 1939–1940. aastal juba väevõimuga võetud. Tegelikult nad täitsid kindral Laidoneri operatiivkäsku nr 1, mis omal ajal jäi teadmata põhjustel andmata. Nendes lahingutes olid tegelikult kõik suurkujud, kuid kuulsamatest kuulsam ja tuntum oli kindlasti kolonel Alfons Rebane. Tema on üks Eesti 20. sajandi suurkujudest.

Lõpuks aga – on ju meie rahva suurkuju samuti viimane metsavend... Kas pole nii, härrased, kes te nimekirju koostasite ja tema unustasite?

Tallinnast