Olla valvekoer, aga mitte portselanipoes: kui palju riigisaladusi tohivad ajakirjanikud avalikkuse ette tuua?

Hiljuti lahvatas Soomes skandaal, kus ajaleht Helsingin Sanomat kirjutas Soome kaitseväe signaalluure keskuse tegevusest, mille osas kaitseministeeriumi hinnnagul rikuti riigisaladust ning tekitati riigi julgeolekule kahju üksnes keskuse olemasolu mainimisega. Selles valguses on oluline küsimus ka Eesti ajakirjanduse jaoks, kas ja kui palju saab kirjutada rahvusliku julgeolekuga seotud teemadest.

Esmapilgul tundub, et siin ei olegi üldse mingit aruteluteemat. Alates Gruusia sõjast 2007. aastal ning iseäranis Krimmi annekteerimisest 2014. aastal on Eesti inimesed olnud suuremas stressis ja väiksemates seltskondades on arutatud, millal võib-olla meie kord olla rünnaku ohver ja mida saaks Eesti teha enda julgeoleku parandamiseks. Näeme, et Eesti avalikkuse toetus kaitseväele ning meie julgeoleku eest vastutavatele organisatsioonidele on suur ning on põhjust eeldada, et Soome skandaaliga sarnases olukorras asuks avalikkus riigi poolele, nagu see juhtus laias laastus Soomes.

Ehk siis: ühiskonnas kehtib konsensus selle osas, et julgeolekuga seotud teemadest ajakirjandus ei peaks kirjutama. See lihtne tees tundub õige, kuid sellega võib olla täielikult rahul siis, kui on täidetud järgmised tingimused:

(a) rahvusliku julgeoleku eest vastutavad organisatsioonid ja isikud on pädevad ning langetavad oma otsuseid asjatundlikult,

(b) eksisteerib seadusandja poolne ja päriselt toimiv pädev tsiviilkontroll rahvusliku julgeoleku valdkonna üle,

(c) rahvusliku julgeoleku eest vastutavad organisatsioonid ja isikud kaitsevad riigisaladusega/ametkondliku kasutusega üksnes neid dokumente, mille sisu avalikustamine tõepoolest kahjustaks rahvuslikku julgeolekut.

Lisaks, julgeoleku teema kajastamisel on ajakirjandusel alati kehtinud piirangud, ent alates 2001. aasta New Yorgi kaksiktornide rünnakust on suurenenud terrorioht olnud riikidele piisav põhjus, et suurendada rahvusliku julgeoleku eest vastutavate organisatsioonide volitusi. Ent mida suurem on kellegi võim, seda olulisemaks muutub (vähemalt demokraatlikes riikides) checks and balances, erinevate võimuharude suutlikkus üksteist kontrollida ning üksteise otsuseid vajadusel vetostada.

Salajasi materjale saab ka läbi kohtu

Selles kontekstis mängib kontrollivat rolli ka ajakirjandus. Nagu ütles intervjuus ERRile endine Soome pressinõukogu esimees Risto Uimonen (kes on käinud EALLi kutsel mõned aastad tagasi ka Eestis), on toimetused Soomes salajasi materjale tihti teabenõudega välja nõudnud ning eitava vastuse korral läinud kohtusse ja seal ka võitnud, kui kohtu hinnangul on ametivõimud kuulutanud infot salajaseks täiesti mõttetult. Seega nõustun Uimoneni väitega, et võib olla olukordi, kus toimetus peaks saama avaldada riigikaitsega seotud salajasi materjale (olles seda öelnud, ei väitnud ei Uimonen ega väida ka mina, et antud juhul tegi Helsingin Sanomat kõik õigesti).

Siiski on tegemist erandliku olukorraga, kus toimetuse vastutus on erakordselt suur. Toimetus peab eneselt küsima, esiteks, miks on allikad lekitanud informatsiooni ning teiseks, mida muudab informatsiooni avaldamine paremaks, millised võivad olla selle tagajärjed. Helsingin Sanomate juhtumi puhul on viidatud, et ehkki neil on väga tugev õigusosakond, ei olnud toimetusel piisavalt julgeolekualast pädevust, et otsustada materjali avaldamise üle. See on selge, et toimetusetel niisugust pädevust võrdselt julgeolekuorganitega ei ole ega saagi kunagi olema, kuid lähtuvalt sotsiaalse vastutuse teooriast on ajakirjandusel kohustus hoiatada ühiskonda võimu kuritarvituste eest, seda ka julgeolekuvaldkonnas.

Olles seda kõike kirjutanud, peame küsima küsimuse, kuidas samas ikkagi vältida ajakirjanduse sattumist „kasuliku idioodi" rolli, kes hübriidsõja tingimustes avalikustab informatsiooni, mis kahjustab riigi julgeolekut.

Pakun välja mõned nõuanded.

(1) Nagu juba öeldud, tuleb alati kriitiliselt analüüsida allikaid ning nende motiive, miks nad informatsiooni lekitavad.

(2) Enne julgeolekut käsitleva informatsiooni avaldamist tuleb konsulteerida valdkonna asjatundjatega ja tasub koguda erinevaid arvamusi, millised võivad olla informatsiooni avaldamise tagajärjed julgeolekule. Muide, WikiLeaks'i puhul tegid Ameerika väljaanded koostööd julgeolekuorganitega ning loobusid osa materjali avalikustamisest.

(3) Ehkki (online)ajakirjanduses maksab kiirus, tasub ka ajakriitiliste julgeolekut puudutavate materjalide puhul võtta aeg maha ning kaaluda nende avaldamise põhjendatust. Hübriidsõja üks eesmärk on tekitada avalikkuses kahtlusi ja hirme, mistõttu ajakirjandus ei tohi sellele kergekäeliselt kaasa aidata ehk siis mitte olema elevant või valvekoer portselanipoes.

(4) Mida detailsem on lekitatud informatsioon, seda ettevaatlikum tasub olla selle avaldamisega ning üksikasju tasubki reeglina vältida. Teisisõnu: võib arutleda selle üle, kas Eestis peaksid olema kaitseringkonnad ning milline peaks olema järgmine kõige mõistlikum Eesti kaitsealane investeering (nagu tegi seda viimase Riigikogu Toimetiste vestlusring), kuid näiteks lahingutehnika täpsema asukoha avalikustamine ei ole mõistlik ka siis, kui selle asukohaga peaks olema mingi probleem riigi kaitsevõimet silmas pidades.

Lõpetuseks aga tsiteerin taas Risto Uimoneni: „Ajakirjanikel peab säilima võimalus avaldada ka selliseid materjale, mida ametivõimud tingimata avalikkuse ette lubada ei soovi." Loomulikult on oluline ajakirjanduse vastutus ning vajadusel ka karistuse kandmine, kuid demokraatliku ühiskonna ajakirjandus ei ole riigi teenistuses, vaid on rahva teenistuses.