Olla või mitte olla aastal 2001?

Juhtmõte: igast röövikust võib saada liblikas ja potentsiaalsest enesetapjast elujaataja.

Tasakaalustamaks Vaapo Vaheri ja Andres Langemetsa enesetappu apologiseerivaid artikleid ja pärast Evald Hermaküla lahkumist on viimane aeg vaagida enesetapust hoidumist. Minagi olin poolteist aastat suitsiidi kriisis, kuid katsed õnneks luhtusid. Püüangi rajada mõttesilda enda ja potentsiaalsete enesetapjate vahel, et jagada mõtteid, mis aitasid mul ellu jääda.

Enesetapp ei ole lahendus elusaladustele. Kui Hamlet küsis "Olla või mitte olla?!", siis heitles ta enesetapumõtetega. Hamletist ei saanud elupelgurit. Teda hoidis tagasi "kartus millegi ees pärast surma – sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi".

Ära tapa enesetapjat

Eesti üks suuremaid teadjaid Gunnar Aarma on võrrelnud erinevate elude elamist ühe suure elukooli eri klasside läbimisega ning selles kontekstis suitsiidile järgnevat karistust klassi istuma jätmisega.

Suitsiid on hetketragöödia, mis kestab igaviku. Enesetapjate põhiline viga ongi selles, et nad langetavad lõpliku otsuse ajutiste probleemide kohta. Jääb teadvustamata, et aeg mitte ei paranda ainult haavu, vaid aja jooksul muutuvad olud ning võivad kaduda põhjused vabasurma minekuks. Esimese armastusega tihtipeale ei abielluta, kuid esimese armastuse luhtumise pärast on end tapetud küll.

Enesetappude kõrgperioode Eestis oli 90. aastate alguses, kui paljudele mõjusid traagiliselt kontrastid laulva revolutsiooni unelmate ja taassündinud riigi tegelikkuse vahel. Tänases ühiskonnas on toonased pinged vaibunud, kuid toonased enesetapjad seda enam ei näe.

Ärge tapke enesetapjaid! Laupäeval, 13. mail ilmunud Vaapo Vaheri esseest "Enesetapp kui kultuurifenomen" jäi kõlama, et enesetapp on kõrgintellektiga kaasnev fenomenaalne nähtus. Möödunud teisipäeval sooritas enesetapu Evald Hermaküla. On see kokkulangevus, ei tea, kuid ilmne näide mõtlematusest.

Surm annab elujõudu

Langemetsa väide 18. mai artiklis "Inimese sugu", et "kunagi ei kaota ühiskond mitte midagi oma tuimast bioloogilisest otsast, vaid ikka vaimsest ja tundlikust servast. Lähevad ära ajud ja hinged, järele jääb ugrimugrilik vintske ja loll liha" võib ajendada potentsiaalseid enesetapjaid, andes neile hetkeajendina motiivi.

Kes nende mõjul surmale on mõelnud, mõelgu meie elujõulisele eesti kultuurile. Mõelgu Eri Klasile, Jaan Krossile, Elmo Nüganenile, Jaan Toomikule jt, kes on elu rambivalguses.

Surm võib anda elujõudu. Ma tänan saatust selle aja eest, mil ei teadnud, kas järgmist aastat enam näen. Kui elu on sitt, siis sitt on sõnnik ja sõnnik on väetis ka elupõllul.

Ma elan ja olen tänulik surmamõtetele, mille vangis ma poolteist aastat olin. Ilma nendeta poleks elu nii elamist väärt, nagu ta praegu on. Elame veel! C est la vie!

Alar Sudak