Olle Horm: Uustulnukaid ei saa eelistada
Kuna töökäsi oli raske juurde saada, aga tootmistöölisi oli väga vaja, pakkusin uutele töötajatele kümme protsenti rohkem palka, kui said vanad. Loomulikult järgnes sellele „vanade mäss” ehk tööseisaku või massilise lahkumise oht ning üleettevõtteline 20% palgatõus.
Teatud mõttes näen samasugust tahtmatu ebaõigluse sündroomi praegu Eesti riigis. Osas valdkondades tõusevad palgad töötegijate hääleka nõudmise tulemusel palju kiiremini kui teistes. Mõned sektorid on juba ära mässanud, kuid teistel on see samal põhjusel veel ees. Riigi ametipõhine palgastruktuur ei kipu nihkuma tasakaalu, vaid tasakaalust välja. Muutuste tegemisel tuleb vaadata organisatsiooni kui tervikut, mitte ainult ühte osakonda, ametit või töötajat.
Kui töökäsi on raske saada, tuleb juurde võtta madalama kompetentsiga töötajaid, kes tahavad areneda. Kõik staarid on alustanud algusest. Eesti keskmine palk on küll enamikule teada, aga ainult otsesest kolleegist ja naabrist väiksem palk sunnib tegudele.
Ma ei usu, et inimesi on mõtet üksnes rahaga üle osta. Tavaliselt mitte. Tuleb pakkuda laiemat motivatsiooni. Inimesi motiveerivad sellised lihtsad asjad nagu normaalne ülemus, normaalne ettevõte ja võimalus midagi ära teha. Kui täpsemalt palgast rääkida, siis suuremates ettevõtetes võrdlevad inimesed oma palka eelkõige ettevõtte sees. Inimestele tuleb tööd tehes anda võimalus raha soovi korral juurde teenida.
