ONLINE PÄEVIK: Kui Mäele veel ei saa
Julgustatuna soojast vastuvõtust (kuigi Mega toimetaja lubas töötasuna lisaks aule ja kuulsusele ka roppu sõimu) asun teise päeva kirjelduse kallale. See jutt käib nüüd kolmapäeva kohta, mis tõepoolest oli klassipiltide päev.
KLASSIPILTIDE PÄEV
Iga õpetaja teab, et klassipiltide päev – see on midagi erilist – ning ärkab hommikul heas tujus ja kauni soenguga. Siis pole tarvis teha muud, kui otsida kapist välja parimad riided ja kaunimad kingad ja lenneldes kooli tõtata. Muidugi käivad meie kooli õpilased ja õpetajad alati ilusasti riides. Noormeestele on ette nähtud ülikonnad ja neidudele noormeeste korrektsusest lähtuvad kehakatted.
Kuid alati ei jaksa nii korralik ja viks ja kammitud olla, sest mis elu see muidu oleks ja kuhu jääb siis noortemood jms jne. Küll aga ei saa heaks kiita liigagi noortepäraseid õpetajaid, kes Chaneli kostüümide asemel armastavad kaaskodanikke epateerida roheliste niidisokkide ja punaste lakkkingade hübriidiga või siis lihtsalt riietuvad esemetesse, mille üheks koostisosaks on kapuuts! Ennekuulmatu! (selliseid asju saab muide osta Kristiinest ja Rocca al Marest ja eriti Balti jaama turult, kuhu aga ei tõsta korralik pädägääg oma jalga unes ka mitte – kahest jalast rääkimata).
Niisiis oli meil koolis pidulik klassipiltide tegemise päev, mis minu kui noore ja andeka, kuid kahjuks purulaisa õpetaja jaoks tähendas sõna otseses mõttes pidupäeva.
Esimeses tunnis olin ma küll sunnitud kokku puutuma samade rüblikutega, kellega ma eelmise päeva lõpetasin, kuid tänu varajasele kellaajale on nad kolmapäeviti enamasti unised ja vaiksed (mul on neid korraga muide üldse ainult pool klassi, sest keeletunnid on rühmades). Seekord aga olid nad kuidagi elevil ja pooltest pinkidest vahtisid lisaks kammitud ja klantsimalöödud pubekatele vastu ka nende karvased kaisuloomad, kellest mõned olid nii suured, et vastupidised kaissuvõtmised tunduksid loogilisemadki.
Kuid neil lastel vedas nagu minulgi, sest poole tunni pealt ütlesin ma neile “Head kodust tööd!” ja lahkusin.
Pildistamised toimuvad meil saalis, kuhu meie kõigi suur sõber fotograaf Sven oli kõik vajaliku juba üles seadnud.
Saabusid kaunid kümnendikud, me võtsime kohad sisse ja pildistamine võis alata ehk nagu ütleb prantsuskeelne kirjasõna “Väikese Nicolas’” raamatust – me jäädvustasime un souvenir que nous allons chérir pour toute la vie (mälestuse, mis jääb meile kalliks kogu eluks).
Ja siis tuli juba vahetund.
Ka järgmine klass sai vaevu pool tundi tõsiselt tööd teha, kui õpetaja jälle saali kadus – vaja ju ennast ka mõne teise klassi pildi peale sokutada, eriti kui tegemist on abiturientidega ja nende klassijuhatajaks kõigi lemmikkeemik Marge.
Ei tabanud parem saatus ka järgmist klassi. Vaevu olid vaesed lapsed lõpetanud luuletuse peast lugemise ja dialoogi tõlkimise ja teksti kaudsesse kõnne panemise, kui juba kutsus saal ja huugav pildimasin. Mis minulgi üle jäi.
Neljas tund läks pea tervenisti pildionude nahka ning pidu oleks kestnud vahetunnini välja, kui saali poleks ilmunud Direktor, kes kutsuti klassijuhataja rolli 5a-le, sest nende oma õps on haige, ja kes sel eesmärgil oli sunnitud X a tunni katkestama. Aga tunni andmine on püha ja tundi tuleb anda pühendumusega. Ning Direktori ilme ei tõotanud midagi head ei X a-le ega ka nende pildistamise peal liugu laskvatele õpetajatele, seega kähku klassi ja laulud ja luuletused käima.
Uhh, see läks napilt! Veel üks tund. Pildistama ei saa enam minna, sest neid juba pildistati. Järelikult tuleb tundi anda ja siis juba täie rauaga, sest tilu-lilu võtab energiat veelgi rohkem. Aga eks sa katsu palanguliselt esineda, kui sulle vahib vastu kakskümmend paari lootusetult kevadisi abituriendisilmi, mis kõik (väga üksikute eranditega) räägivad ühte keelt – Õue! Mäele! Päikese kätte! Ei prantsuse keele grammatikale! Määrige pähe see revolutsioon koos Napoleoni ja kõigi Louis’dega!
Ja määringi. Ainult et neile. Vaesed lapsed.
Aga päev ei ole veel õhtus, oo ei, kaugeltki mitte, sest algab nädala tähtsaim tund – õpetajate prantsuse keel. Nimelt on meie koolis selline kaunis kirjutamata reegel, et iga täiskasvanu arendab endas välja võime prantsuse keeles telefonile vastata (eesti, inglise ja vene keele oskust peetakse lausa loomulikuks), saab aru, mida tahetakse, ja tegutseb siis sellele vastavalt. Ja seda me siis kaks korda nädalas huviliste õpsidega treenimegi, muidugi läbi üldise kultuuriprisma jms.
Ka õpetajad mängivad Pariisi kaardi abil giide, pööravad tegusõnu ja laulavad Carmeni aariat. Ning üldjoontes on nad väga tublid, kuigi üks vana tõdemus ütleb, et õpetamiseks pole hullemat kontingenti kui õpetajad. Aga see-eest on lõbus ja saab kommi süüa (vana piitsa-prääniku trikk, ainult ilma piitsata)!
Kui tunnid läbi, on aega veidi netis surfata ja Mega kommentaare lugeda – tore, tore! (Eriti tore on see, kui Mega lahti tuleb, sest kuna meie kool hüppab siiamaani ilma tiigriteta, siis ei või iial teada, kas avaneb ja mis täpselt).
Järgneb tavaline õhtupoolik – väike ring kaubanduses (seekord küll mitte kaubanduslikel eesmärkidel, vaid pangakaardi otsingutel, mida muide saadab edu) ja siis koju; kräunuva kassi söötmine, ahju kütmine – palju siis neid lõbusid ikka on siiski, täna on mul natuke töid parandada, aga see võtab vaid loetud minutid Võiks ju tõlkida või lugeda või ent niikuinii piirdub ajuline tegevus jälle arvutiklõbistamise ja “Babylon 5” ootamisega.
Aga pole hullu. Homme on trennipäev.
