Link kopeeritud!
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
10.10.2017 13:04
Ärgem siis olgem lepatriinud ja meenutagem, et rahumeelset diktatuuri pole ning igasugune päheastuva riigi mistahes vorm pärsib tegelikult meie kõikide vabadust - ja seeläbi ka õnne.

Kehtib täiel määral ka tänasele eesti ühiskonnale end ropult pähe istutatava kultuurimarksistlik-homoseksistliku Eesti Vabariigi riigi- ja propagandaparaadi kohta.

Kusjuures ja NB! Minu personaalse kogemuse põhjal (olen vist terake Pussy-Kallest vanem) sügavaimas mõttes isegi enam Eesti Vabariigis valitsuse poolt kehtestatuna kui breesineviaegse ENSV kohta:

sovjeedisotsialismi sotsiaalsühhopatoologiline vägivallaaparaat ei tunnistanud-tunnustanud froidistlikku panseksualismust koos selles ideoloogias ja kultuurasõja arsenalis sisalduva homoseksistliku massihävitusrelvaga, sestap on liberastlik-riiklik propaganda-agressioon sügavama mõjuga, otse inimseks-olemise bioloogilispsühholoogilist tuuma ründav.

Sestap ka laste suhtes vähemalt suurusjärgu võrra sandistavam kui nõukogudeeesti vastav agressiooniarsenal.
    10.10.2017 13:18
    Ning veidi ka nõukogude aatomist. Vanas ajakirjas "Pioneer" oli ju isegi pildiseeria, kuidas õnnelikud pole mitte ainult kõik nõukogude lapsed, sest partei on me isa ja ema, vaid ka nõukogude aatom, kuna ta saab olla rahumeelse riigi teenistuses!

    See meenutas mulle põlvepikkuse tattninana loetud Vladimir Beekmani (Juku-Kalle vanaisa ametivend tõlkijana skandinaavia-suunal) sovjeediaatomit pühitsevat lasteraamatukest pealkirjaga "Aatomik". Eks too teos ju väha imelik oli - ent, käsi südamele, kui tänased liberastlikud "lastehingede insenerid" mätsivad kokku sihukest kräppi nagu seda on liberastliku raffakirjaniku Kiviräha s'ta-sentimentalistlikku sallivuslust propageeriv lasteraamatuke "Kaka ja kevad", no siis see viimane on minu meelest küll vaimselt ja psühhopatoloogiliselt sandistavam kui mingi sovjeedi-entusiastlik aatomikujura.
    10.10.2017 13:54
    Mõni erakond pole sellest rollist siiani välja saanud, kuigi nimi on nüüd teine. Ikka lubatakse meile pudrumägesid ja piimajõgesid, kui kohe-kohe viie rikkama hulka jõuame. Läks tol vanaajaparteil ja nende järglastel täna. Me oleme viie vaesema hulgas, kuid see eest on neil täna paduliberaalne parempoolsus, mis ei ole midagi muud, kui röövkapitalism. Ikka omadele tuleb kõik anda ja kummardada tuleb nende ees kellel on raha. Selle partei ideoloogia ja retoorika on sarnane Putini omaga, kuid see eest kisavad nad ühe teise partei lepingust, mis tegelikult ei toimi. Kui tahate jälle kommunismi tagasi, siis valige seda sinikollast plagu lehvitajat, kellel on siiani punased trussikud
10.10.2017 13:17
Noh, ja nüüd? Ruttu lõustaraamatusse ja k.kaljulaijule toetust avaldama, stiilis usume k.kaljulaidu ja seda, et eelmises Liidus ei olnud õnnelikku lapsepõlve...
10.10.2017 13:56
Olen nõus, ei saa me väita, et too valikuvabadusteta aeg, olgu või lapsepõlv, tähendanuks inimkondlikku õnne, mida pröökas kõigile nõukogude propaganda.
Aga laps on laps ja ei saa veel aru inimkondlikust õnnest, temale maksab vaid lapsepõlve rahu ja helgus ja armastatud olemise õnn. Maksab just see ajutine rõõm, helgus ja suurte murede ning otseste vaevuste nagu nälja ja külma puudumine. Ja nõukogude ajal oli see lapse õnn olemas - oli minul lapsena ja korraldasin ma oma laste lapsepõlve nii, et ka neil oli see olemas. Inimkondliku õnne puudumisest hakkasime taipama alles teismelistena, kui vanemate juttudele lisandusid iseseisev vanade raamatute ja ajalehtede uurimine ja soome televisioon. Ja alles täiskasvanuna tundsid seda täie rauaga, aga ikka korraldasid oma lastele muretu elu - vähemalt kõik inimlikud inimesed hoolisid oma lastest piisavalt, et neid igapäevasest surutisest säästa. Kui aga praegu vaadata statistikat, käia poolsurnud vaesemate valdade väikestes maakoolides, siis kui palju on seal nii paduõnnelikke lapsi kui vene ajal? Selline elementaarne vaevus nagu nälg ei ole tänapäeva laste jaoks enam müüt.
10.10.2017 14:13
No kõik lapsed muudkui suurest rõõmust ei laulsinud; ja naiivselt sotsialismi ei uskunud ja paljusid ka otseselt ei vaenatud. Mis siis nemad, kas oleksid pidanud laskma end Siberisse saata või end üles pooma, sest jõu vastu ju ei saa? Isegi tema ise, kelle isa vabatahtlikult saksa sõjaväkke läks, elas ilma otseste represseerimisteta selle aja üle. Kui me oleksime kõik astunud avalikult selel rižiimi vastu, siis poleks siin ei Juku-Kallet ennast ega ka Eesti riiki. Paremal juhul oleks olnud nagu Karjala või praegune Krimm. Ja Eesti ise oleks olnud üks suur Ida-Virumaa, ülessongitud ja lagastatud. Ja poleks, kellega seda riiki oleks saanud taastada. Eesti rahvas on olnu läbi aega kannatlik ja kui võimalus on avanenud, on ikak teinud nii, nagu meeldib. Aga kõik pidevalt ja lõputult elada ülepolitiseeritud elu ei suuda ega tahagi.
Aga vaatamata kõigele, elati, abielluti, sünnitati lapsi, isegi rohkem kui praegu seda tehakse ja oldi ka kõigele vaatamata omamoodi õnnelik. Jutt ei ole ju poliitilisest süsteemist vaid igaühe oma lapsepõlvest.
Ja Juku-Kallel ei ole vaja tulla mulle kolmveerand sajandit vanale vanamehel rääkima, kuidas need asjad siis olid või ei olnud. Mina olen selle kõik pea algusest lõpuni läbi teinud, mis sest et minult ega minu vanematelt seda keegi ei küsinud, kas meile meeldib see või mitte. Aga omad rõõmud olid meil ikka ja mitte ainult lapsepõlves. Inimene on suuteline kõigega kohanema, kuid ei pea sellepärast veel oma elu elamata jätma. Olgugi, et mõned tulipead seda nüüd, kui midagi enam karta ei ole, meile ette heidavad. Ilma meieta poleks ei teid ega ka Eesti riiki. Ega ka vaidlust, kas meie lapsepõlv oli õnnetu, õnnelik või üldse polnud. Kes mitte millegis head ei näe, on kurvakujurüütel ja talle saab vaid kaasa tunda. See, et keegi õnnelik oli, ei tähenda, et ta kõigega nõus oli. Juku-Kalle võiks juba tulla oma eluga tänapäeva ja jätta selles ajas tuhnimine ajaloolaste hooleks. See meenutab pigem neid stalinistidest agitaatoreid. Ega need, kes siis end õnnelikuna mäletavad selle, pärast Eesti riigi vaenlased ei ole. Ja ma arvan, et ka Juku-Kallel on midagi oma nõukogude ajast mäletada, mis talle kas või pisut rõõmu valmistab. Inimesed elasid ikka oma elu ja elus on kõike, nii rõõmu kui kurbust ja ka seda, mis tõesti sundis rusikat taskus hoidma, aga ka seda, mida heldimusega meenutada. Ma kardan, et Juku-Kalle elabki rohkem seda vimma teiste peal välja. Ise ta eriti seda aega ju kogenud ei olegi. Seda õiget nõukogude aega. Tema noorus jäi ju neisse pöördelistesse kaheksakümnendatesse, mis peaks teda ju eriti õnnelikuks tegema. Neid aastaid ei saa kuidagi võrrelda stalinismi ja NKVD aegadega, ega ka vahepealse Hruštšovi sulaga. Ega tema kurjustamine olnut ära ei muuda.
11.10.2017 16:20
kahjuks on Juku Kalle Raid olnud ja on hämaja ning s.o.m. ka pugeja ning suuresti kallutatud karjääri medalite ja rahavajadusest! st. ikka sellest punasest ja muust värvi vaipkattest, millel Juku Kalle Raid armastab kepsutamas käia, lähemalt uurimata, mis sinna vaiba alla peidetud! kogu see kirjutamine ei ole Juku Kalle Raidilt, mitte selleks, et rääkida ka enda helgest lapsepõlvest, on ta ju sündinud 1974, kui ENSV s oli standard kohati just laste hoolduses kõrgem kui naabritel soomes ehk rootsis, rääkimata ag enamusest lääne riikidest!
kasvõi lasteaiad, mis naabritel siiani kui kanakuudid ja lapsed magavad põrandal ehk jooksevad väljas tatistena külmunult ringi!
ka koolid ja internaadid olid standarditelt sootumaks klass kõrgem kui põhjanaabritel!... minu armas ema, kes oli eluaegne pedagoog lasteaedades ja internaatides ning kus minagi pidevalt kaasas, siis paremat hooldust ei ole enam võimalik leida lastele kui seda oli ENSV s kus mu ema töötas!
kui Kersti Kaljulaid oma mühakluses oleks öelnud, et ta ei saa aru kuidas saab olla õnnelik lapsepõlv neil soome lastel, keda kümnete tuhandete kaupa viidi rootsi, sealjuures isa ja ema jäid maha, siis oleks tema vastu alustatud kohtuprotsessi ning nii rootsis kui soomes ja maailma meedias oleks tekkinud torm! nüüd oma koduvillases eestis julgeb see ebakompetentne, ebadiplomaatiline naine ära võtta paljudelt lapsepõlv, neid solvata ja suust välja öelda, mida sülg suhu toob, enesele aru andmata! ja kohe on ka platsis neid, kes taolist alatut solvangut hakkab kaitsma nagu ka kaitsti kunagi Mihkel Rauda, kes mõnitas ja alandas inimesi, valetades kokku võltsfakte ja muud ning määris inimesed karistamatult musta poriga, sealhulgas kannatasid hulk inimeste omakseid ja lähedsi ning sõpru!
seda kriminaali pole täna eestis siiani keegi vastutusele võtnud!
Juku Kalle Raid toob näiteks oma vanaisa, kelle lapsepõlvest ta mittekui midagi ei tea ning spekuleerib ka fotoga, mis ta oma kirjutisele juurde lisanud! kuid hoolimata sellest pildivalikust, näeb igaüks, et need lapsed sellel pildil on õnnelikud! neil on korralikud riided, nad on puhtad, kõhud täis ja seljataga kapis hulk mänguasju jne... Juku Kalle Juku-kalle Raid näeb lapsepõlve ja arusaama läbi oma kallutatud ja poolpimeda poliitilise prisma, oskamata seda prismat sättida ka nii, et see värve näitaks!
ainuüksi see lause mida Juku Kalle Raid kirjutab oma artiklis:
/ Ometi kipun nõus olema presidendiga, kes nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve veidi laiemasse konteksti paneb /...
annab tõestuse, miks üldse Juku-kalle Raid selle helge lapsepõlve teemaga üles astus ja ikka taas kalluatult ning hämajana!
nagu keegi kirjutas tabavalt kommentaaris, et helge lapsepõlv, ehk mitte helge lapsepõlv ei ole lapsele seotud riigi lipuvärvidega ega ka hoopiski nendega kes riiki juhivad jne... laps ei ole mingi poliitmonstrum, seda võivad olla tema vanemad... laps vajab ema, isa, neid kes tema eest hoolitsevad ja tagavad talle turvalisuse isegi rasketel, keerulistel aegadel! ema ja isa ning suuresti ühiskonnakord on ENSVs ka väga rasketel aegadel hoolitsenud laste eest! eestist ei ole pidanud lapsed massiliselt lahkuma ja elu alustama kuskil võõral maal võõra keele ja võõraste vanematega! ometi on ka rootsis ja mujal põhjmaades nendegi laste lapsepõlv olnud helge ja õnnelik ja seda ei ole õigus neilt kellegil ära võtta labase arusaama ehk ütemisega!
Kersti Kaljulaid leidis, et tal on õigus riivata inimesi ja nendelt kunagine õnneliklapsepõlv ära võtta!
sealjuures varjates, et ta ise oli ju samuti ENSV s selle ühiskonna ja ajastu laps, pealegi veel priviligeeritud ja poputatud igati! kuidas ka mõni ei püüa sipelgaema kaitsta ja aurahasid oodata, ei saa millegagi Kersti Kaljulaid i arusaama ja ütlemist, millega ta solvas, riivas generatsioone eestis, sealhulgas mind ja minu vanemaid, vabandada!
veel hullem on see, et kogu eesti rahvale tahtev olla isehakanud president, pole siiani vabandanud, oma räiges teos!
11.10.2017 17:18
Minul on oma tütreest ja väikesest tütrepojast isegi kahju, kui üks üritab last õuemängudele suunata, teisel aga riiulid täis lego karpe, põrand aegajalt samuti. Jah, ka legode kokkupanek arendab last, kuid õuemängud on sama vajalikud. Kas tal on õnnelikum lapsepõlv? Küsime seda temalt siis, kui ta täisealine on. Inimesele jäävad meelde õnnehetked, mis ta täiskasvanuna ei oska enam hinnatagi. Palju sõltub inimese sisemisest minast, kas on ta pessimistliku või optimistliku olekuga.
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega