Õnnenäitajad SKT asemel

 (9)
                 
Õnnenäitajad SKT asemel
Bhutani eluolu
Väike Himaalajas asuv Bhutani kuningriik on rahvusvaheliselt tuntud kahe asja poolest: esiteks kõrged viisatasud, mis vähendavad turistide voolu, ja teiseks poliitika, mis on suunatud pigem „rahvusliku koguõnne” kui majanduskasvu suurendamisele.

Need kaks on omavahel seotud: kui turiste oleks rohkem, võiks see kasvatada majandust, kuid kahjustaks Bhutani keskkonda ja kultuuri, vähendades niisiis pikas perspektiivis riigi õnnelikkust.
Kui ma Bhutani eesmärgist maksimeerida inimeste õnne esimest korda kuulsin, mõtlesin, kas see tähendab ka reaalselt midagi või on tegu lihtsalt järjekordse poliitloosungiga. Aga kui ma augustis käisin Bhutani pealinnas Thimpus esinemas majanduse arengut ja õnne käsitleval konverentsil, mõistsin, et tegu on millegi palju enama kui loosungiga.
Kunagi varem ei ole ma osalenud konverentsil, mida riigi valitsus oleks võtnud nii tõsiselt. Ma olin arvanud, et peaminister Jigme Y. Thinley peab konverentsil vaid formaalse avakõne, et naasta oma büroosse. Kuid tema kõne oli hoopis lahtimõtestatud ülevaade teemadest, mis seostuvad õnne kui poliitika eesmärgiga. Ta jäi konverentsile kaheks ja pooleks päevaks ning osales aktiivselt aruteludes. Enamiku sessioonide ajal olid kohal ka teised ministrid.

Kuidas mõõta õnne?

Ammustest aegadest on õnne peetud millekski heaks. Kuid probleemid kerkivad siis, kui me üritame leida õnne definitsiooni ja viisi selle mõõtmiseks.
Üks tähtis küsimus on, kas me nimetame õnneks olukorda, kui elus kogetakse naudingut rohkem kui valu. Või on õnn hoopis eluga rahulolu määr? Esimene lähenemine üritab kokku liita positiivsed sündmused ja lahutada neist negatiivsed. Kui tulemus on positiivne, peame elu õnnelikuks, kui negatiivne, siis õnnetuks. Kui õnne nii defineerida, tuleb selle mõõtmiseks uurida inimelu jooksul kogutud hetki ja üritada tuvastada, kas kogetud on positiivseid või negatiivseid meeleseisundeid.
Teine lähenemine küsib inimestelt: „Kui rahul te olete sellega, kuidas teie elu on seni läinud?” Kui vastajad ütlevad, et on rahul või väga rahul, on nad pigem õnnelikud kui õnnetud. Ent küsimus, kumb nendest õnne definitsioonidest on sobivam, tekitab järgmisi, fundamentaalseid küsimusi.
Õnneuuringud, mis kasutavad esimest õnne definitsiooni, näitavad, et Nigeeria, Mehhiko, Brasiilia ja Puerto Rico inimestel läheb hästi, mis omakorda viitab sellele, et küsimus võib olla rohkem seotud rahvusliku kultuuriga kui objektiivsete indikaatoritega nagu tervis, haridus ja elatustase. Aga kui lähtuda teisest definitsioonist, juhivad edetabelit jõukamad riigid, nagu Taani ja Šveits. Samal ajal pole selge, kas erinevate emakeelte ja kultuuridega inimeste ankeedivastused tähendavad ikka tõesti sama asja.
Me võime küll nõustuda, et meie eesmärk peaks olema pigem õnne kui sisemajanduse kogutoodangu edendamine, ent kui meil puuduvad vahendid õnne objektiivseks mõõtmiseks, siis kas sellel on mõtet? Majandusteadlane John Maynard Keynes ütles kord kuulsaks saanud mõttetera: „Ma eelistan ähmast tõde täpsele valele.” Ta tõi esile, et kui uued ideed sünnivad maailma, kipuvad nad esialgu olema hägusad, ning selleks, et neid selgemalt defineerida, tuleb teha tööd. See võib kehtida ka õnne kui rahvusliku poliitika eesmärgi kohta.
Kas me oleme suutelised õppima õnne mõõtma? Bhutani valitsuse poolt 12 aastat tagasi asutatud Bhutani uuringute keskus analüüsib praegu enam kui 8000 kodanikuga tehtud intervjuusid. Intervjuud kajastavad nii subjektiivseid faktoreid – nagu näiteks seda, kui rahul on vastajad oma eluga – kui ka objektiivseid: elatustase, tervis ja haridus ning osalemine kultuurielus, kogukonna elujõulisus ja ökoloogiline olukord ning tasakaal töö ja muude tegevuste vahel.
Bhutanil on rahvuslik koguõnne komisjon, mida juhib peaminister. Kui mõne ettepaneku puhul leitakse, et see töötab rahvusliku õnne eesmärgile vastu, saadetakse see ministeeriumisse tagasi ülevaatamiseks.
Üks vastuoluline seadus, mis äsja vastu võeti on tubaka müügikeeld. Bhutani inimesed võivad tuua riiki väikeses koguses sigarette või tubakat oma tarbeks, kuid mitte edasimüügiks – ja alati, kui nad avalikus kohas suitsetavad, peab neil olema kaasas impordimaksukviitung.
Eelmisel aastal võttis ÜRO peaassamblee vastu Bhutani initsieeritud resolutsiooni, mis tunnustab õnne poole püüdlemist inimese fundamentaalse eesmärgina ja märgib, et see eesmärk SKT-s ei kajastu. Üldassamblee tervitas ka Bhutani ettepanekut kutsuda sel kuul algaval 66. istungjärgul kokku õnne ja heaolu teemale keskenduv arutlusring.
Peaksime soovima sellele katsele edu ja lootma, et eesmärgiks saab mitte pelgalt rahvuslik, vaid globaalne õnn.

Copyright: Project Syndicate, 2011

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (9)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare