Õnnepalee pole jalutuile

Paljud avalikud asutused ei suuda mõelda puuetega inimestele

Abiellusime mõni aasta tagasi. Meie pulma oli pruudi külalisena väga oodatud onu Ants. Paraku on ta ratastoolis. Tavalise Eesti ratastoolimehena ei pane ta suurt midagi pahaks. On paljuga harjunud ja vähenõudlik. Miks? Sest tal ei jää muud üle.

Mitte ainult tal, vaid kõigil, kes ratastoolis. Kaldteid, sujuvaid äärekive, mõõduka laiusega invaparkimiskohti ja muud taolist ei ole kõikjal. Ta on toolis, leplik nagu temasugused ja ei kipu saatma vihast sõnumit. Taristu ei kannataks vähimaidki väärikuse või vanema põlvkonna meelest kapriisiilminguid välja. Masendav.