•• Kui 20 aastat tagasi 11. septembril toimus lauluväljakul laulupidu “Eestimaa laul”, siis oli minu sünnist möödas poolteist aastat. Minu ema jäi sel päeval minuga koju. Küll aga viibis üritusel, millest olevat osa võtnud 300 000 inimest, minu isa.
Käisin koolivennaga öölaulupeol “Märkamisaeg”. Väga palju oli noori – tudengeid, kooliõpilasi. Kohal oli “laulva revolutsiooni” põlvkond. “Eestimaa laulu” ei õnnestu neil küll enam kunagi kogeda, kuid Alo Mattiiseni vaim oli kohal. Ivo Linna ja Tõnis Mägi on säilitanud oma hea taseme.
Õhkkond oli rahumeelne, inimesed viisakad. Neid ühendas laulmise vägi ja tunne, et koos lauldes saab teha ajalugu. Selline lihtne asi nagu koos isamaaliste laulude laulmine, ühtsus, sisenduslikkus – see on ainulaadne. Kusagil maailmas sellist küll ei leidu kui Tallinna lauluväljakul augustiööl.
Oluline oli peo juures see, et see oli alkoholivaba. Vaid selgete meeltega saab keskenduda sellele, mis on tähtis: tunda koos olemise ja laulmise väge, mis võimendub tänu kümnetele tuhandetele inimestele.
Ilmar Telga
