Koolisõbralikke kirjutisi ilmub küll Õpetajate Lehes, kuid see on rohkem koolirahva vastastikku õlalepatsutamise koht. Päevalehtedes leiavad reeglina kajastamist vaid koolielu ebameeldivused ning riigieksamite aegu ka kahtlasevõitu koolide pingeread.

MEEDIA KUJUNDAB KOOLI PIGEM HUKKAMÕISTVAT kui mõistvat suhtumist. Alaealise seaduserikkuja perekonda tihtipeale säästetakse, kuid kooli, kus patustaja õpib, reeglina ei varjata. Vastandustes õpetaja-õpilane või kool-kodu, asub ajakirjanik mõistetavalt õpilase ja kodu poolele, jättes teise poole sageli üldse kuulamata.

Vaenulikku suhtumist kooli kohtame ka tänaval, kaupluses, ühissõidukis. Lõbusad ja häälekalt suhtlevad noortekambad tekitavad eakamates kodanikes arusaadavalt protesti, kuid viisaka korrale kutsumise asemel algab pöördumine sageli kurja küsimusega: kust koolist te olete? Kooli on mugav süüdistada, nagu ka riigikogu ja vallavalitsust.

Enamiku lapsevanemate koolikogemus piirdub nende enda õpilaspõlvega, mällu on sööbinud lapse- ja noorukiea hinnang – see mõnus vabadusetunne neetud sunniasutusest pääsedes. Paljud küll korrigeerivad hiljem oma isiklikku suhet kooliga, kuid lapsevanemana samastutakse märkamatult oma lapse kui õpilasega.

Tegelikult püsib ju kogu ühiskond distsipliinil, sunnil ja karistusel. Töötamine on samuti oma olemuselt sundus, mida täiskasvanu täidab tänu oma teadvustatud vajadusele elatist teenida. Demokraatlikus ühiskonnas on inimesel vaid näiline õigus ise otsustada, valikut ju pole: elada tahad, siis tegutse. Sellise elukorralduse juures ei saa ka kool olla vaba ülalpidamise asutus, ta peab lapse ette valmistama karmis tegelikkuses läbilöömiseks. Seda ju koolilt oodataksegi.

VANEMAD NURISEVAD KAHE VASTANDLIKU ASJA PÄRAST: kool nõuab lapselt liiga palju või kool ei nõua lapselt piisavalt. Õpetajad on halvad, kurjad, rumalad; elavad oma elamata jäänud elu laste peal välja, ei mõista noori. Kool on süüdi kõiges, mis meie ühiskonnas on halvasti.

Sellises koolivaenulikus õhkkonnas leidub üha vähem noori õpetajaid, kes söandaksid klassi ette astuda. Nii on koolid õnnelikud, kui leiavad ka pooliku haridusega inimese, keda klassi ette saata, ja maksavad ise tema õpetajakoolituse kinni.

Ja kas peakski kõik pedagoogid olema kutsesobivustesti läbinud targad, viisakad ja ilusad inimesed – mida sellistega matkal või spordipäeval peale hakata?

ÕNNEKS SÖÖB KOOLMEISTRI LEIBA KA ENDISI RÜBLIKUID, unistajaid, löömamehi, kaval-päid, pugejaid, kes õpetajatena võivad olla kujunenud rangeteks, heasüdamlikeks või koguni hajameelseteks inimesteks. Klasside ees seisab veel boheemlasi, tähenärijaid, tuuletallajaid, leiutajaid, kuivikuid; pereemasid, noori, keskealisi ja vanemaid inimesi. Neid kõiki on elu omakorda muutnud kas õnnelikuks või õnnetuks, rahulolevaks või kibestunuks, aktiivseks või hoopis mugavaks.

Ei maksa ka pedagoogi samastada ranges hallis kostüümis ilmetu ja eatu naisterahvaga. Koolides liigub õpetajate näol ringi igasuguseid huvitavaid tüüpe ja nad kõik on lapse arengu jaoks omamoodi olulised.

Algaja õpetaja ja pensionärist koolmeister täiendavad teineteist: noor on nagu vanem õde või vend, kellega saab nalja ja kellele võib usaldada üht-teist salajastki; eakas pedagoog sisendab turvatunnet ja toob klassiruumi endiste aegade hõngu.

KOOLITÄIS ÜHE MALLI JÄRGI VALITUD IDEAALÕPETAJAID tekitaks õpilases vale ettekujutuse ühiskonnaliikmete eripärasusest, väär arusaam soolisest ebavõrdsusest meesõpetajate vähesuse tõttu tal juba nagunii on.

Inimlaps karastub ja saavutab suurema läbilöögivõime, kui ta veedab oma kasvuaastad ühiskonnapildile võimalikult lähedases keskkonnas, kus käib igati normaalne olelusvõitlus, saab naerda ja nutta, lulli lüüa ja ränka tööd teha; kus pettutakse ja andestatakse. Laps õpib ennast tõestama nii leebe, nõudliku kui ka ebaõiglase õpetaja ees. Mõni saab sellega hakkama, teine läheb vastuollu või annab alla – ja seegi pole halb variant.

Hea haridus õpetab elus hakkama saama ja annab võime normaalseid suhteid luua; ühekülgne on haridus, mis õpetab küüniliselt ainult iseenda positsiooni pärast võitlema.

Eriline tähenduse saab siin kõigi kasvatusprotsessis osalejate koostöövalmidus. Nii õpetajad, lapsed kui vanemad peavad aeg-ajalt istuma ühise laua taha, kus igaüks saab kaitsta oma seisukohti ja õpib kuulama teisi.

Kuni inimest õpetab lihast ja luust inimene kõigi oma veidruste ja voorustega, kestab ka lootus, et lapsest kasvab normaalne ühiskonnaliige.

ÕPETAJATÖÖ ON VÄGA PEEN KUNST, mida ei saa õppida ja üha raskem on hakkama saada uue ühiskonna probleemidega: laste keskendumisvõime halveneb, eneseteostumisvõimalused laienevad, pealetungiv infohulk ei allu kontrollile, ebakindlus tuleviku suhtes tekitab stressi, vanemate ambitsioonikus suureneb.

Pere annab sügisel oma seitsmeaastase järeltulija, kes ei tea maailma asjadest õieti midagi, suurte lootustega üle esimesele õpetajale ning saab 12 aasta pärast kätte väljakujunenud isiksuse, kes on targem oma õpetajatest ja vanematest. Kui kõik läheb hästi, siis on laps olnud tubli, kui ei lähe, siis ei ole õpetaja olnud tubli.

Küllap vapustas hiljuti paljusid lugejaid haigekassa direktori palga suurus, mis oli 36 000 krooni kuus, kuna tal olevat suur vastutus, ta liigutavat miljoneid. Huvitav, mitmeid miljoneid liigutab üks õpetaja oma sadade õpilaste näol?