Õpetajate liidu juht: koolipingeread paljastavad vaid killu jäämäe veepealsest osast
Mõne õpilase jaoks on oluline, kui palju on tal koolis õppides valikuvõimalusi, milliseid aineid pakutakse ning milline on koolis õhkkond, teine aga hindab hoopis seda, kui kerge vaevaga ta need kooliaastad läbi saab.
Mõni lapsevanem peab oluliseks koolide koostööd ülikoolidega, teine rahvusvaheliste partneritega.
Üks kool peab oluliseks seda, kui paljud tema õpilased lõpetades kõrgkoolides jätkavad, teine aga seda, kui aktiivsete kodanikena lõpetajad Eesti elus kaasa löövad ning kuivõrd enesekindlad ja õnnelikud nad on.
Kohaliku kogukonna jaoks võib olla kooli taseme näitajaks see, kui suudetakse teha piisavat koostööd piirkonna ettevõtjatega ning lõpetajatel on edaspidi motivatsioon ja visioon oma kodukohas pere ja äri luua ning elu edendada.
Riik soovib aga tagasisidet õpitulemuste kohta ja mõõta, kas koolis oldud aastatega on ka midagi juurde õpetatud.
Eelpool loetletud nimekiri on piisavalt mahukas, et mõista: kõike seda pole võimalik üheselt mõõta ühegi testi, ühegi Exceli tabelisse sisestatud andmete kogumi ega tagasisidestamisega.
Võib lausa väita, et osa näitajaid ei ole üldse võimalik usaldusväärselt mõõta. Samas on see loetelu ainult sissejuhatus, rõhutades et pakutu on mõne, ühe, teise jaoks oluline.
Ideaalne gümnaasiumide taseme võrdlemise süsteem peab olema piisavalt kompleksne, et arvestada kõike seda, millega koolis tegeletakse, milles panus antakse, ning teisalt piisavalt lihtne, et ta oleks arusaadav ja loetav.
Siinkohal tuleb küsida ja selgeks rääkida, mis on tasemete võrdlemise eesmärk ja kelle jaoks. Kas meil on vaja infot selle kohta, kui hästi ja tänapäevaselt teevad tööd koolijuht ja õpetajad? Kas vajame teavet õpilaste võimekuse kohta, et prognoosida tööturu muudatusi? Kas seda infot otsib lapsevanem või põhikoolilõpetaja?
Tänane gümnaasiumide reastamine riigieksamite tulemuste põhjal on vaid kümnendik jäämäe veepealsest osast. Lootus jääb, et meedia räägib üldsusele ka ülejäänud veepealsest osast ning ka veealusest. Samuti, et ka ühiskond arvestab nende mõlemaga.
Haridus- ja teadusministeerium on astunud väikese sammu edasi, töötades välja süsteemi, mis proovib hinnata ka koolide panust õpilase arengusse.
Kindlasti on kiiduväärt see, et lisaks üksikute tulemuste paiskamisele üldsuse ette proovitakse nüüd andmeid eelnevalt analüüsida ja otsida lisandväärtust.
Murettekitav on kindlasti see, et lihtsustatult öeldes hinnatakse koolide panust vaid paari aine paari eksamitulemuse võrdlemisel. See jätab valemist välja õpilase enda soovi ja motivatsiooni (eriti olukorras, kus gümnaasiumi tullakse tihti pelgalt vanemate survel ja lõpetamiseks ollakse rahul ka ühe punktiga), ent ka koolide reaalse võimekuse muretseda õppetööks parimad olemasolevad õppevahendid ning parim personal.
Kahjuks peab ütlema, et õpetajatele ei ole väljatöötatud süsteemi tutvustatud ning süsteemi väärtuse hindamiseks puuduvad hetkel andmed.
Edasiliikumine koolide tulemuslikkuse mõõtmisel on hea ja vajalik ning jääb lootus, et uute süsteemide väljatöötamisse kaasatakse ka kooliinimesi ja õpetajaid, kuna nende tööd ja toimimist muuhulgas hinnata ju proovitakse.
Delfi ja Eesti Päevalehe arvamusveeb küsib sel nädalal ekspertidelt, kuidas on nad rahul uue koolide pingeritta seadmise viisiga, mida tutvustasid haridusministeerium ja sihtasutus Innove. Indeks mõõdab, kui suur on konkreetse gümnaasiumi panus oma õpilaste edasijõudmisse. Selleks võrreldakse õpilaste põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite tulemusi.
