Õpilasliidu juht pedagoogipõuast: õpetajad ei tunne, et neid väärtustatakse, lisaks on varjul see, kui olulist rolli nad meie ühiskonnas mängivad
Näiteks on mitmetes koolides pandud ajalooõpetaja andma ühiskonnaõpetuse tunde, mis tegelikult pole üldse tema pädevuses. See on stress nii õpetajale kui õpilasele. Õpetaja on asetatud olukorda, kus ta peab suutma anda edasi teadmisi, mida ta ise ei ole piisavalt kõrge kvaliteediga omandanud, mistõttu on õppekvaliteet madal ning koormus õpetaja jaoks suur.
Me räägime pidevalt õpetajaameti ühiskondlikust kuvandist ja atraktiivsusest. Eelmise aasta juunis tegi haridus- ja teadusministeerium selle kohta uuringu, millest ilmnes, et üldiselt on õpetaja maine ühiskonnas hea, aga kõige enam on maine osas kriitilised just õpetajad ise.
See näitab, et õpetajad ei tunne, et neid väärtustataks, ja ei näidata, kui olulist rolli nad meie ühiskonnas mängivad.
Siinjuures peab tooma välja õpetajate palga, mis on siiani madal, võrreldes sellega, mis on tema töökoormus ja kui oluline on tema amet õpilaste tulevikule vundamendi ehitamise jaoks. Kõrvaltvaatajatel pole tihtipeale aimdust, et õpetajaamet ei piirdu ainult koolis tundide andmisega, vaid jätkub ka pärast tunde kodus - kontrolltööde parandamised, tundide ettevalmistamised jne.
Õpetajatöö on stressirikas ja õpetaja vajab toetust
Samuti unustatakse ära õpetajate vaimne toetamine. Mina kui tulevane alustav õpetaja mõtlen pidevalt, kust saan abi ja tuge, kui olen ülikooli lõpetanud ning alustanud õpetajaametiga. Viimastel aastatel on loodud erinevaid programme, et toetada alustavaid õpetajaid, aga ma ei näe, et see on piisav. Nende programmide kaudu ei jõuta nende kõigi, toetuse ja abi vajajateni. Samas see on midagi, mida üks noor tulevane õpetaja vajab. Peame looma noortele tunde, et ka pärast ülikooli on neil olemas tugi õpetajaametiga kaasnevate paljude ootamatuste ja stressiga toimetulekul.
Stress on paljudel õpetajatel suur. Järjest enam ei õpeta õpetaja enam koolis ainult fakte oma aine kohta, vaid temalt oodatakse ka, et ta seostaks enda ainet ühiskonnas toimuvaga ja muudaks õppe vähem formaalseks. See tähendab aga seda, et õpetaja, kes on harjunud õpetama nö vanamoodi, peab õppima ja harjuma eelkõige ise uute meetoditega ning selle jaoks vajab ta tihtipeale abi.
Seega me ei tohi unustada ka vanemaid õpetajaid, kes vajavad abi ja tuge uute õpetamismeetodite omandamisel. Samuti tuleb ülikoolides vaadata üle õppekavad, et juba seal õpiks tulevane õpetaja andma oma ainet mitteformaalses vormis.
Üks suuremaid stressi- ja mureallikaid on aga õpilaste lastevanemad, kellega peavad õpetajad pidevalt kokku puutuma, eriti algklassides. Paljud lapsevanemad ei mõista, kui suur on õpetaja koormus, ja seetõttu ootavad õpetajalt pidevat kättesaadavust ning valmisolekut kerkivaid probleeme koheselt lahendada, isegi töövälisel ajal.
Rohkem koolirõõmu vähendab õpetajatepõuda
Kui rääkida õpetajate puudusest, siis tuleb jõulisemalt tegeleda sellega, et õpetajaid üldse oleks ehk et noored õpiksid õpetajaks. Hea võimalus selleks on ümberõpe ehk kui noor tunneb pärast bakalaureusekraadi omandamist, et ta soovib omandada ka õpetajakutse, siis ta saaks seda teha lühendatud viisil (spetsiaalne õppekava, mis annab magistrikraadi ja vajalikud teadmised õpetajatööks).
Tuleb luua ka võimalusi, kuidas aidata noorel õpetajal harjuda koolikeskkonna ja oma ametiga. Minu arvates algab see sellest, et kooli õhkkonda tuleb muuta. Hetkel on see suhteliselt närviline ja stressirikas. Samuti on töökoormus (rääkimata vastutusest) väga suur. Paljud ei pruugi soovida just selle tõttu alustada õpetajaks õppimist, eriti kui endal on liiga hästi meeles, milline oli nende kooliaeg.
Seetõttu tuleks koolides jõuliselt tegeleda kogu koolipere koolirõõmu suurendamisega, alustades kasvõi sellest, et väga kriitiliselt vaadatakse üle õppekavad. Õpetajate (ja ka õpilaste) koormust tuleb märkimisväärselt vähendada.
Ei saa pidada normaalseks, et õpetaja peab ametliku tööpäeva lõppedes tegelema veel töö asjadega: kontrolltööde parandamine, tundide ettevalmistus. See kõik peab jääma tööaja sisse. Seega on eelkõige vaja luua koolidesse normaalsemad töötingimused - väiksemad klassid või suurte klasside puhul abiõpetajad, õhem ja õpetaja jaoks paindlikum õppekava ning sellest tulenevalt väiksem töökoormus jne.
Kindlasti tuleb veelgi suurendada õpetajate töötasu, mis oleks võrdväärne õpetaja töökoormuse ja rolli olulisega ühiskonnas. Samuti peab järjest enam näitama õpetajaameti tähtsust - mis kasu saab õpilane, lapsevanem ja ühiskond tervikuna.
