Õppejõu ettepanek: hakkame taas riiklikult naistepäeva tähistama

 (137)

Tulbid on naistepäevaks valmis
Foto: Andres Putting

Piisavalt pikk ajaline distants nõukogude võimuga ning mitmed olulised ühiskondlikud teemad annavad hulgaliselt olulisi põhjuseid hakata taas riiklikult tähistama rahvusvahelist naistepäeva.

Rohkem kui viisteist aastat tagasi, 2001. aasta mais ja oktoobris leidsid riigikogus aset tulised vaidlused pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise eelnõu ümber.

Ägeda sõnasõja põhjustas erinev suhtumine naistepäeva, kus meie rahvaasemikud ei hoidnud end tagasi, andes tõelist verbaalset turmtuld oma poliitiliste oponentide suunas.

Opositsioonis olnud Keskerakond ja Rahvaliit soovisid 8. märtsi kui rahvusvahelise naistepäeva tähistamist riikliku tähtpäevana. Vastu seisid võimul olnud Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad.

On arusaadav, et tookordsed debatid olid seotud mitte niivõrd suhtumisega naistesse ja naistepäeva, vaid eeskätt suhtumisega nõukogulikku pärandisse, mille väljenduseks peeti ka 8. märtsi tähistamist riikliku pühana.

Samal teemal:

Tegemist ei ole postsovjetliku identiteedi reanimeerimise katsega kas või seepärast, et ÜRO tähistab seda päeva juba üle 40 aasta. Tegelikkuses on aeg teinud oma töö ja tänane Eesti on hoopis teistsugune. Paljud teemad, millest tõsiselt räägime, on teised ning ka arusaam naise rollist ühiskonnas ja seotud probleemidest on ajas selgelt muutunud.

Eestis räägime täna ühest Euroopa suuremast palgalõhest, vajadusest tõsta naiste osalust poliitikas ja ettevõtluses, aga ka naiste rollist julgeoleku tagamisel.

Perevägivald on sotsiaalse probleemina nii mastaapne probleem, et sellele pöörab aastapäevakõnes teravat tähelepanu vabariigi president.

Kõneainet jätkub ka maailmas ringi vaadates. Oleme lugenud juhtumitest, kus pagulastena Euroopasse saabunud meist erineva kultuuritaustaga mehed on massiliselt ahistanud euroopalike kommete ja vabadustega harjunud naisi. Värskelt valitud Ameerika Ühendriikide presidendi suhtumine naistesse tõi aga tänavatele sadu tuhandeid naisi, kes tundsid end solvatuna.

On muidugi naiivne loota, et lippude heiskamine võrdsustab kõik palgad või taltsutab koheselt mehepoega, kes on harjunud naist kodus poksikotina kasutama, kuid üldine lugupidav suhtumine naistesse võib olla siin oluline signaal.

Täpselt samamoodi, nagu naistepäeva austav tähistamine võimaldab saabuvatele pagulastele selgemalt teadvustada, milline on meie komberuum ja suhtlemisreeglid.

Esmapilgul kuidagi iseenesest räägime kõigil neil teemadel oluliselt rohkem just iga aasta märtsi alguses – naisküsimus on pildis, nagu öeldakse. Ka see on märk, et naistepäeva riiklik tähistamine oleks kõigile nendele küsimustele suurema tähelepanu omistamine ja ühtlasi omamoodi moraalne kompensatsioon. Poliitikutelt võiks isegi konsensust loota, sest sellisest riiklikust tähtpäevast ei kaota keegi, kuid võidavad paljud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare