Oskar Gross: ettevaatust, tasuta nutirakendus võib avada ukse kurjategijatele

Kuigi tarkvara ostmine võib tunduda raha maha viskamisena, sest internetist saab ju tasuta alla laadida, võib see mõnikord lõppeda märksa suurema kahjuga. Seda, et suvalise tarkvara alla laadimine arvutisse võib lõppeda halvasti, oleme aastakümnetega üsnagi selgeks saanud, kuid nutitelefoni võimalusi kasutava pahavaraga on meil kogemusi vähem.

Nutiseadmete pahavarakampaaniad on olnud pigem vähe, mistõttu tekib meil üha enam põhjendamatu tunne, et nutiseadmed on turvalised. Äpipoed (nagu Google Play, App Store) on üks viis, millega tootjad püüavad pahavara levikut piirata, kontrollides, kuidas tarkvara käitub ning millistele andmetele ta kasutaja telefonis ligi pääseb. Kuid vastavalt operatsioonisüsteemile on mingisugustel juhtudel võimalik niiöelda ainult usaldatud tarkvara installeerimise piirang maha võtta ning nutiseadmesse laadida mistahes tarkvara. Ühelt poolt annab see kasutajale suurema valikuvabaduse, kuid teiselt poolt avab ka ukse mitteturvalisele tarkvarale.

Üheks populaarseks pahavara levitamise viisiks on piraatlus. Tavaliselt levitatakse kas juba muudetud tarkvara, kuhu pahavara on külge ehitatud, või siis on tarkvaraga kaasas lisaprogramm (näiteks võtme generaator), mis lisaks võtme genereerimisele paigutab arvutisse pahavara.

Nutiseadmete mängud on kindlasti üks kategooria, mis võib tekitada probleeme. Hoolimata sellest, et keskmiselt maksab üks mäng mõned eurod, siis suurema mänguhuviga noore puhul võib see kiiresti üsna kalliks lõbuks osutuda. Sellest tulenevalt tundub noortele või ka vanematele üsna loogiline lülitada usaldatud tarkvara seadistus välja ning laadida muidu tasulisi mänge alla mõnelt veebilehelt, kus neid pakutakse täiesti tasuta. Samas võib tasuta pakkumisel olla oma põhjus. Tuleb arvestada, et selliste veebilehtede tegevus on illegaalne, mistõttu riskiga vahele jääda peab kaasnema lehe haldajatel mingi tulu.

Tastuta mäng kujuneb kulukaks

Tasuta tarkvara küsib tihti ligipääsu kõikidele telefonis olevatele andmetele – kontaktid, pildid, kaamera, mikrofon, õigus helistada, sõnumeid saata jne. Kui me ei lähe päris düstoopia valdkonda, siis esimene mõte, kuidas selle info pealt saaks lisaraha teenida on see, et omandatud kontaktandmeid saab müüa näiteks reklaamitegijatele. Otsene rahaline kahju võib tulla kasutajale varjatult tasulistele numbritele helistades või sõnumineerides.

Oleme näinud, et kurjategijad võivad viimast võimalust kasutada erinevalt – üks lähenemine on see, et tarkvara installeerimisel proovitakse teha võimalikult suur arve võimalikult kiiresti, kuid seda kipuvad kasutajad kiiresti märkama. Teine lähenemine on see, et igakuiselt lisandub telefoniarvele paar eurot, mida kasutajad isegi ei märka ning vahelejäämise madala tõenäosuse tõttu võimaldab see suurema tarkvara levikut ning rohkem kasutajate soovitusi.

Hiljuti sai üks lapsevanem üle 600 eurose arve, arvatavasti selle eest, et lapse kasutuses olnud tahvelarvutisse oli alla laaditud ühe tuntud mängu nimeline programm, mis saatis ööpäeva jooksul Venemaa numbritele üle 5000 sõnumi, kusjuures tahvlis ei ole neist ühtegi jälge.

Kirjeldatud näide ilmestab hästi seda, et tasuta mäng võib kokkuvõttes minna üsna kulukaks. Lisaks juurde veel emotsionaalne komponent – täiesti tundmatu inimene saab kuulata või lausa läbi kaamerasilma teie koduseid tegemisi jälgida. Seetõttu tasuks väga hoolikalt enne piraattarkvara alla laadimist mõelda, kas see tasub ennast ikka ära. On üsna ebatõenäoline omada mingitki kontrolli selle üle, mida see tarkvara mobiilis või arvutis tegelikult teeb.