Ott Pärna: linnaruumi säästmiseks tuleks auto kui transpordiliik valemist hoopis kõrvaldada

Euroopas on hakatud bensiini- ja diiselautode turule tulekut piirama – sakslased kavatsevad seda alustada 2030., britid 2040. aastast. Miks? Esiteks Pariisi kliimakokkuleppe tõttu, mille järgi peab näiteks Saksamaa 2050. aastaks vähendama kasvuhoonegaaside emissiooni 80–95%.

Teiseks on linnades suur õhusaastest põhjustatud suremus. Ja linnastumine jätkub: ÜRO andmeil elab 2050. aastaks linnades juba 66% maailma rahvastikust. Kolmandaks võimaldaks elektromobiilsuse hoogustamine olla Euroopal selles valdkonnas trendide ja standardite loomise esirinnas, mis tooks kaasa vastava valdkonna ettevõtete – nii töötlevas tööstuses kui ka teenustes – läbilöögivõime suurenemise. Samuti nagu puhta vee nappuses vaevleva Singapuri firmadest on praeguseks saanud olulised veetehnoloogiate arendajad ja eksportijad.

Elektriauto pole tehnoloogilises mõttes midagi uut ega keerulist. Esimese sellise valmistasid inglased juba 1880-ndatel. Seejuures oli 1900. aastani ka vertikaalse liikumise kiirusrekord elektriautol. Erinevalt n-ö tavalisest autost pole elektriautol kaht sisepõlemismootoriga auto kalleimat komponenti: sisepõlemismootorit ja käigukasti (elektriautod on valdavalt ühekäigulised). Praegu teevad elektriauto kalliks akud ja akutehnoloogia, mille hind moodustab kuni poole auto väärtusest, ja väikesed tootmiskogused.

Kindlasti on elektriautode levikut piiranud ka auto- ja naftafirmade huvi turgu ja sissetulekut monopoliseerida. Üks viis selleks on näiteks uusi tehnoloogiaid, patente ja neid arendavaid firmasid kokku osta, et need siis riiulile panna ja nõnda nende turule tulekut piirata.

Pika sõiduga hakkama ei saa

Maailma keskmine auto sõidab päevas alla 50 kilomeetri. Seda suudavad kõik praegused elektriautode tootjad. Probleem on see, et olenevalt omanikust tehakse n-ö üheksa lühikese sõidu kohta üks pikk sõit, millega elektriauto laadimata hakkama ei saa. Peale hinna on see peamine põhjus, miks näiteks elektriautodesse armunud Norras, kus 5% sõiduautosid on plug-in’id, on peres enamasti kaks autot.