OTT TOOMET: Sisseränne ei ole katastroof
Paraku jääb mõttevahetuses sageli kõlama üldine vastumeelsus võõraste suhtes, mida artiklis toetab vaid mõni üksik mõttekäik. Näiteks üks siiani kõlanud põhjendus on asjaolu, et vähekvalifitseeritud tööjõu sissevool pärsib innovatsiooni (vt Viktor Trasberg, EPL 4.09): odav tööjõud ei motiveeri ettevõtjaid investeerima tootlikkuse tõusu ja nii jäävad ka kõrgepalgalised töökohad loomata.
Ma ei taha mingil juhul öelda, et see mõttekäik oleks vale – kõik ettevõtjad mõtlevad sellele, mida ja kuidas on kasulikum toota –, kuid see ei ole ainus õige mõttekäik.
Nii majanduses kui ka ühiskonnas üldse toimivad korraga väga paljud protsessid ning lihtne arutelu ei anna sageli võimalust välja selgitada, milline on lõpptulemus.
Lihttööjõu sissevoolul on aga ka kõrgtehnoloogiat soosivad küljed. Innovatiivsete ettevõtete võib-olla kõige olulisem kapital on vastava kvalifikatsiooniga hästi motiveeritud tööjõud.
Kui nüüd riiki rändab sisse vähese kvalifikatsiooniga inimesi (kes töötavad ülekaalukalt teeninduses, sotsiaalhoolekandes, tööstuses ning ehituses), siis langeb niisuguste erialade palgatase (tegelikkuses palgad enamasti ei lange, vaid lihtsalt tõusevad aeglasemalt). Samas aga kasvab kvalifitseeritud töötajate palga ostujõud – needsamad immigrantide poolt pakutavad teenused muutuvad odavamaks.
Väike mõju
Kõige kindlam viis saada endale head palka pakkuv (ja kõrget kvalifikatsiooni nõudev) töökoht, on korralikult õppida. Seega kasvab kõigi motivatsioon parema hariduse saamiseks – elanikkonna kõrge haridustase on aga innovatiivsete töökohtade loomiseks hädavajalik. Umbes niimoodi toimib USA tööturg. Praeguse Eesti olukord, kus mõnekuulise staazˇiga ehitaja teenib rohkem kui professor, ei motiveeri tõsiselt õppima.
Püüame korraks hinnata realistlikku immigratsioonitaset. Nõukogude ajal tuli Eestisse elama 10 000 inimest aastas. Kui praegu saabuks riiki umbes 3000 inimest aastas, siis võiks optimistlike hinnangute alusel töötegijate hulk kasvada kuni 1000 inimese võrra (suur osa ei töötaks ja suur osa rändaks edasi Lääne-Euroopasse) ning 20 aastaga seega 20 000 võrra. Eestis on praegu umbes 650 000 töötegijat.
Neid arve võrreldes on raske näha, miks peaks sellisel immigratsioonil olema suur negatiivne mõju majanduse struktuurile. Küll võib see kergendada üksikute ettevõtete olukorda, kui õnnestub piiri tagant värvata kümmekond mõne vajaliku eriala spetsialisti.
Ka olulist positiivset mõju majandusele (küll aga üksikutele ettevõtetele) on raske näha. Nii väike sisseränne ei muuda oluliselt siinse majanduse väiksuse ning inimeste vähesusega seotud probleeme. Immigratsioon võib tuua teatud leevendust rahvastiku vananemisega seotud probleemidele – Lääne-Euroopas töötab sotsiaalhoolekandes silmapaistvalt palju muu taustaga inimesi. Samas kestab vähearenenud maadest pärit inimeste kohanemine
Euroopa tööturul enamasti mitu põlvkonda (parem võiks olla tulemus endisest NL-ist pärit töötajate korral).
Keerulisem on hinnata immigratsiooni üldist mõju ühiskonnale. Toodud hüpoteetilise näite puhul võiks Eestis 2030. aastal elada maksimaalselt 60 000 “uut” mujal sündinud inimest. See oleks umbes 5% rahvastikust ning vastaks ligikaudu vähearenenud maadest pärit immigrantide arvule Lääne-Euroopas. Positiivsest küljest avaksid mitte-Euroopa päritolu kaaskodanikud siinset ühiskonda rohkem maailmale. Negatiivsest küljest võib see vastureaktsioonina põhjustada just suuremat enesessesulgumist. Lääne-Euroopa saab võrreldava võõrast päritolu inimhulgaga igatahes rahuldavalt hakkama, palju sõltub aga nii sisserändajate valikumehhanismist kui ka kohaliku ühiskonna suhtumisest.
Sisseränne vähearenenud maadest ei ole kindlasti majandusele hukutav, aga ei ole ka mingi päästerõngas tööjõu vähenemisega seotud probleemide vastu. Kümmekonna aasta möödudes võiks see kaasa tuua teatud tööde ning teenuste odavnemise (näiteks ehitus, sotsiaalhoolekanne, isikuteenused, toitlustus), tõrjudes seega parema haridusega inimesi tasuvamatele erialadele.
